Ema ostis mulle tennised. Need olid tuliuued, kerged ja valged, poe omad. Arvol olid ka samasugused, aga tal olid vanad. Valged olid küll, aga need olid hambapulbriga valgeks tehtud. Mina pidin ka varem oma vanu tenniseid selle kriidipulbriga kokku määrima. Panin seda pulbrit kõvasti. Mulle ei meeldinud seda tennise värvi suhu toppida hammaste pesemise mõttes. Kui see pulber sai tenniste peale ära kulutatud, siis mis otsas see otsas. Kui need tennised ära kuivasid, jalga panid ja jalaga kõvasti vastu põrandat lõid, jäid valged tennise piirjooned põrandale. Uued tennised olid talla alt terava mustriga, vägevad pidurid. Nendega sai kurvitada. Jooksid hooga tüdrukute pundi poole, viimasel hetkel panid pidurid ja keerasid kõrvale. Tüdrukud kiljatasid hirmust. Kui aga keegi tüdruk keeras samas suunas kui mina, siis tuli kokkupõrge. Ühe ettenägematu kokkupõrke järel tundsin tugevat mehe kätt oma turjal. See oli koolijuhataja Valter Merilo. " Miks sina jalutada ei taha?" Kohe olid kohal ka kaevupunnid tüdrukud. Otsus oli: kui päeval korralikult jalutada ei oska, tuleb seda tund aega peale teisi õppida.
Mõneks ajaks võttis see karistus tuju ära aga kui järgmine tund lõppes, oli vaja kiiresti jõuda uksest välja. Kõige kiirem tee selleks oli otse üle pinkide. Asi õnnestus kui välja arvata mõni riiakas plika, eriti selle päeva korrapidaja. Ühes klassiruumis oli koos kaks klassi, Vastavalt vajadusele vahel kõik neli. Seekord oli korrapidaja kaks aastat vanemast klassist. Uue tunni algus ei olnud minu jaoks just meeldiv. Õpetaja Helmi Merilo, korrapidaja ja veel paar kaevupunni uurisid laudade peal olevaid jälgi. Leiti, et jäljed olid minu uute tenniste omad. Kohtuotsus oli lõplik ja kuulus sissekandmisena minu päeviku märkuste lahtris: "Jooksis üle pinkide". Nende õnneks oli see lahter sellel päeval alles tühi. Peale selle pidin ma minema koolitädi konkust tooma lapi ja jäljed ära pühkima. Tegin lapi ühe otsa hästi märjaks ja võtsin selle õrnalt peosse. Pühkimist alustasin kaevupunni pingist kus ma lapi täie jõuga kuivaks pigistasin. Edasi katsin märja lapi kuivaga ja pühkisin edasi .Ega midagi erilist ei juhtunudki. Alles hiljem tunni ajal oli mingit nihelemist näha.
Midagi ei olnud teha. Jalutasin üksi mööda tühja koridori. Varsti krõpsatas õpetajate toa uks ja ettevaatlikult ilmus ukseprao vahelt nähtavale Merilode pere kõige noorema liikme Kuldari või nagu kõik seda lühendasid Kulla pea. "Noh kas sul on nüüd hea jalutada?" See oli nagu tulise oraga tagumikku torgatud. Pagana alaealine! Mis sina ka elust tead? Tegin paar imekiiret liigutust ukse poole aga uks jõudis enne kinni kolksuda kui mina kohale jõudsin.
Nüüd hakkasin otsima nagu vang imajast väljapääsu. Maja eeskülje uksed olid vist kõik lahti, aga see oli liiga lihtne põgenemine ja pealegi võis seal maja küljel olla käijaid ja nägijaid. Maja tagaküljel ei paistnud kedagi olevat, ainult aknad olid liiga kõrgel. Otsus sai tehtud. Koolikott lendas aknast välja ja upitasin end aknalauale. Kuna aken oli hirmuäratavalt kõrge, tuli tagumik ette upitada, kätega aknalauast kinni hoida kuni jalad sirgu jäid ja jumalaga vangipõli. Ega see kukkumine väga hull ei olnud. Rabasin oma ranitsa kaenlasse ja... ?! Siis hõikas keegi: "Toivo". Silmanurgast nägin koolijuhatajat oma lauda ees sõnnikuhargile toetumas.
Sel ajal pidid kõik maapered oma igapäevase toidu ise varuma - kes kasvatas, kes ostis külast. Ega kaupluses piima, liha, mune müüa olnud. Või mis seal üldse peale klaaskommi, heeringa, soola ja tennise määrde oli. Mul ükskõik kuna mul raha nagunii ei olnud ja poodi asja polnud.
Minu lühike ja kiire otsus oli, et tagasiteed ei ole. Ainult kiired jalad pidid päästma. Koolikott kaenlas andsin jalgadele niipalju valu kui jõudsin. Vahepeal tundsin, et keegi jõuab mulle järele. Kooli juhataja see olla ei saanud - ta oli liiga soliidne selleks, et mind mööda kooli parki taga ajada. Nagunii olen ma homme jälle kättesaadaval. Kui nüüd kehalise õpetaja Heino Ruut juhtus ligidal olema siis mul küll pääsu ei ole. Esimeste sarapuu ridadeni jõudes julgesin tagasi vaadata, tagaajajaid ei olnud. Nüüd võis järgmise koolipäevani rahus elada. Aga võta näpust. Vaevalt olin koju jõudnud kui meilt astus läbi Aruhansu poiste ema ja rääkis mis poes kuulis. Kohe kutsuti ka mind kohale. Hakkas jälle see sama vana loeng, mida ma küllalt olin kuulnud: Sa oled õpetaja poeg. Sa pead teistele eeskujuks olema. Kuidas ma lähen homme kooli? Minu ainus vastuväide oli miks mina pean selles süüdi olema, et õpetaja poeg olen.
Toivo