Oli õitsev Eesti küla

"Praegusel ajal, mil kõik Lõõla ja Vissuvere sood-metsad risti-rästi tänapäevaste teedega läbi lõigatud, on raske ette kujutada seda eraldatust, milles Lõõla ja Vissuvere veel selle sajandi algul elasid. Paidesse ja Türile saadi ainult suvel üle õõtsuva Pikasilla, mida kattis õhuke kruusakiht, täidetud oli see hagudega.

19. sajandil oli siin peamine haridus kiriku kaudu levitatav jumalasõna. Vaimuvalgus tungis siia metsade ja rabade vahele vaevaliselt. Asi hakkas edenema 19. sajandi lõpukümnenditel – koos talude päriseksostmisega. Hoolimata formaalselt juba poole sajandi eest asutatud koolist, ilutsevad kohaostu kontrahtide all raskete talupojakätega veetud ristid. Mitmed mehed mõistsid küll lugeda, kuid mitte kirjutada".

Nii alustab oma kirjutist ühest Eesti-aegsest õitsvast külast endine lõõlalane Leida Volk. Aeg on liiga palju edasi läinud, et kõike möödunut tõsimeelselt tagasi tahta. Tihtipeale unustame sellegi, millise vaeva, töö ja valuga tuli Eestimaa küladesse kõik see, millele nüüd heldimusega tagasi vaatame. Sellest hoolimata on meil õigus (ja ehk isegi kohustus) teada, kuidas siis elati ja ilma erilise paatoseta parema poole püüeldi. Oleksime meie selleks enam üldse võimelised? Ei tea, aeg annab arutust.

Üks eesmärk on sel kirjutisel kindlasti – põlistada nende meeste ja naiste mälestust, kes suutsid talud ja külad järje peal hoida, ei unustanud laulu, tantsu ja pillimängu ning kes oma lapsi ikka vaimuvalguse poole sirguma suunasid. Sest kes ei saa suureks väelt, võib ometi suureks saada vaimult.

    Talude päriseksostmisega 19. sajandi viimasel veerandil kolisid külamehed küll oma tuppa, aga majandus oli visa edenema. Kohtade ostuvõlad olid veskikivina kaelas. Siiski leidus juba 19. sajandi lõpul kangeid mehi, kes võlad tasusid ja energiliselt majandusasjade kallale asusid.

    Lõõla kohad olid 70 – 120 hektarit suured, sellest põllumaad oli 10 – 12, heina- ja karjamaad ja metsa 60 – 70 hektarit. Kohad olid tükeldatud kuni kaheksaks-üheksaks üheteistkümneks tükiks. Mõisnikule olnud see ükskõik. Kui külamaade taludesse mõõtmine algas, öelnud parun maamõõtjale, et tehku nii, nagu talumehed soovivad. Esiteks võimaldas see õiglaselt ära jaotada kõlblikud maad; teiseks arvasid kohalikud mehed, et kui maa hästi tükeldatud on, ei tule mulgid kohti ära ostma. Oma kodust rändama minna ei tahetud. Mulgimaal oli talude ostmine selleks ajaks juba lõpukorral, jõukamad mulgid aga muretsesid kohakese ka oma teisele pojale, sagedasti Tallinnamaal. Pardimäele tuli nõndaviisi Tõnu Ratas Suure-Jaanist, Sootsa Jaak Mikkov ja veel mõni teinegi. Põllud nummerdati ostu järjekorras ja kunagise peremehe eesnime järgi (Tõnu, Tooma, Siimu jne.).

    Võib oletada, et maa pidi olema hea, kui siia soode ja rabade keskele tekkis täisvereline küla. Viljakaid põlde ja lopsaka rohuga puistuid ümbritsesid soosaared. Sealsed Altsaare, Kaasiksaare, Kaitsemetsa, Tudavere, Nahkmetsa ja Tõnusaare talud varusid soola, seebikivi ja muu eluks vajaliku tööstusliku kauba talvel, sest muul ajal eriti liikuma ei pääsetud. Isegi surnud tuli suvel laiarattalisel heinakärul külani tuua, et need Türile või Vahastusse pühitsetud mulda sängitada.

    Kuigi soosaared ja neil asuvad talud formaalselt Lõõla küla koosseisu ei kuulunud, vaid olid Vissuvere kirjas, siis tegelikult moodustasid need kõik ühtse terviku. Hilisemal ajal kuulusid nad ühe administratiivse terviku – Väätsa valla alla. Selle terviku alla mahtus ka Nehatu küla. Hilisemates teatmeteostes pole Nehatu nime enam ära toodud. Ka rahva seas hakati seda kolmikküla peagi kutsuma Lõõla-Vissuvereks. Kaugel polnud seegi aeg, kus teati ainult Lõõlat. See algas selle sajandi 30ndatel aastatel, mil Lõõla-Vissuvere algkoolist sai Lõõla algkool ja mitme topeltnimega asutuse ja seltsi nimes jäi järele ainult Lõõla.

    Lõõla-Vissuvere piiriks oli looduslik tähis – üleskündmata põlluriba, kus kasvasid pihlakad. Ülessaare kõrgeimas kohas olid pihlakad otsast ilusa ilmaga näha nelja kiriku torn: Anna, Paide, Türi ja Vahastu.

    Talude päriseksostmine käis Lõõlas küllaltki hoogsalt. Juba 1850. a. olid kõigi talude ostu-müügilepingud sõlmitud ja kümmekonna aasta pärast ka võlad tasutud. Kuid mõisniku mõjuvõimu alt vabanemine ei läinud niisama kiiresti. Oma osa selles mängis talupoegade vaikne inerts, orjuseaja paratamatu teekaaslane. Siiski mõjusid päriseksostetud talud tootmisele väga positiivselt, suurendasid tehatahtmist ning tõstsid talunike iseteadvust. Iga talu õitseng või allakäik sõltus nüüd ainult talumehest endast, nii tema võimalustest kui töökusest. Ideaaliks peeti oma pere jõul toimetulemist, aga kus pere oli väiksem, kasutati ka palgatööjõudu, suilisi, kuulisi, päevilisi.

    Põllumajandusliku tootmise kohta eelmisel sajandil on säilinud vähe andmeid. Taludes puudusid paljud sellised vajalikud põllutööriistad, mis mõisates olid ammu tarvitusel. Kariloomi peeti vähe, agronoomilised teadmised olid napid ja huvi uute põllumajanduslike võtete rakendamise suhtes püsis madalal. Leivaviljast oli puudus ja vanad lõõlalased mäletasid, et seda käidi ”takka Paidest” kartuli vastu vahetamas. Kartulid, mis oma tarbest üle jäid, veeti üle 20 versta kaugusele Laupale viinavabrikusse.

    Lõõlas ja Vissuveres oli otse karjuv vajadus maakuivenduse järele. Kohalikele elanikele, talupoegadele, polnud selline ettevõtmine ei tasku- ega mõistusekohane, kuid mõisamajapidamise huvipiirkonnast jäi see kant välja. Seetõttu lainetas kevadel ja sügisel lausa küla keskel mitu tõelist järve. Taludel oli väga palju ka sellist maad, mida ei saanud üldse või sai väga suure vaevaga kasutada. Võsastunud heinamaad andsid suure ja raske käsitöö eest ainult madala väärtusega metsaheina. Heinamaid oli seitse-kaheksa tükki ja need asusid kodudest seitsme-kaheksa kilomeetri kaugusel. Ka see pidurdas maaparandustöid ja seadis taluomanikud üksteisest sõltuvusse. Kui tuli juttu heinamaa tükkide vahetamisest, oleks seda tulnud teha kogu küla ulatuses. Ühe mütsi alla saamine polnud reaalne.

    Kui talud said päriseks ostetud, tõusis üles põllumajandussaaduste turustamise probleem. Küla isoleeritus ja heade ühendusteede puudumine muutsid selle hooajaliseks. Mida siis turustati? Kartuleid veeti mõisa viinavabrikusse; loomi müüdi Paide või Türi, isegi Tallinna lihunikele; sealiha viidi lihakarni või turule; kuni Lõõlas polnud meiereid, müüdi võid linnaturgudel otse püttidest; veel müüdi loomanahku, noorhobuseid, linu ja küttepuid.

    Tallinna turul käidi hobustega, sinna oli maad 100 kilomeetrit, talvel kümme kilomeetrit vähem. Teeäärsed kõrtsi olid puhke- ja öömajapaigaks. Kui kõrtsid kaotasid oma tähtsuse, jäid Tallinnasse sõidud vähemaks (või hoopis ära). Teele asuti õhtul. Koidueelne napp peatus tehti Assaku kõrtsijaamas, et hommikul varavalges turul olla. Käidi ka Paide turul.

    Niikaua, kui taludes veel põllumajandusmasinaid ei kasutatud, polnud ka maaparandus aktuaalne. Aga aeg läks edasi. 1926.-1930. aasta paiku alustati viie kilomeetri pikkuse Lõõla peakraavi ehitust. See algas Vissuvere järvest ja jõudis soode, rabade ja uudismaade vahelt Piiumetsa jõkke. Talumeeste rahakotid oli küll tühjaks pumbatud, aga majanduslik kasu tehtud tööst pani kindla aluse Lõõla edasisele kiirele arengule. See kraav kaevati käsitsi, labidaga. Samasugune ettevõtmine oli ka külasisese maantee kordaseadmine. Seda tehti taluomanike jõul ja rahaga Järvamaa Maakonnavalitsuse kaasabil.

    I maailmasõja alguseks oli Lõõlas täieliku eluõiguse saavutanud karjamajandus, mis muutis ka põllukultuuride omavahelist suhet. Põlluheina kasvupind moodustas juba üle kolmandiku põldude kasvupinnast. Niidumasinate ja loorehade ilmumine seadis eduka karjamajanduse ja heinatöö sõltuvusse kultuurkarjakoplitest ja mehaanilisest heinakoristamisest. Arenev karjamajandus andis võimaluse põlde paremini väetada, tulid ka põllutööriistad, mis vähendasid kartuli kasvupinda. Linakasvatusega tegeldi Lõõlas ulatuslikult kuni 1930. aastate keskpaigani, mil tööjõud kallines ja see majandusharu oma tähtsuse kaotas.

    Kui esimene aurujõul töötav rehepeksumasin osteti 1913. a. Väljataguse peredesse, siis mõnda aega hiljem osteti teine samasugune masin Keskkülasse. Vilja masindamine käis talgute korras. Masinat veeti perest-peresse kuue hobusega. Töö oli keeruline, kui oli vihmane ilm ning tee pehme ja libe.

    1925. a. kevadel loodi Lõõla-Vissuvere Piimaühing ning ehitati meierei. See oli suur samm edasi. Ei olnud vaja otsida turgu või realiseerimiseks, vaid talumeestele maksti raha kohapeal – kokkutoodud piima eest. Peamine sissetulek tuligi piimast, maailmaturu tase oli kõrge. Meierei seinal oli piimaproovide filter: kellel see prügine või kollane juhtus olema, kaotas piimahinnas ja lugupidamises. Lõõla meiereis tehtud või kuulus pidevalt kõrgemasse sorti.

    1930. aasta sügisel külastas tuntud rahvaluulekoguja Richard Wiidalepp Lõõlat, kus kogus sõnalist vanavara: rahvajutte, -laule, nõiasõnu. Ja 23. septembri ”Sakalas” 1930. aastal kirjutas ta meie külast järgmist:
    "Lõõla ja Vissuvere külad moodustavad ka omaette nurga Türi kihelkonnas, olles kolmest küljest piiratud soodega ja omades ainult ühe väljapääsetee (Väätsa kaudu). Üldiselt päris arenenud külad uhke meierei ja pika magistraalkraaviga. Ühendus muu maailmaga on küll kaunis halb, eriti kevaditi ja vihmase ajaga. Sellepärast ka võõras, kes satub sinna esmakordselt, arvab minnes, et ei tea, kuidas sääl elatakse. Aga päris kenasti. Lahket rahvast oli, ka vanavaraküsitlejalegi vastutulelikke. Olgu tänatud jutukas Kummisaare talu vanaperemees ja jutustamislahke vaestemaja elanikkond. Vissuverest ja Lõõlast põhjapoole on üksikuid talusid. Mõned neist olevat niivõrd soodega piiratud, et alalist väljapääsu ei ole. Juba taliteega tulevad sool ja silgud muretseda koju. Oleks ehk huvitav oma silmaga näha mõnda niisugust talu, aga mul polnud ajaliselt võimalik nii sügavale soodesse tungida. Jalgrattaga poleks sääl midagi teha ka."

    1920. aastal avati Vodja mõisas Wodja Põllutöökool. Õppetöö kestis kaks aastat. 1922. aastal lõpetas II lennus 13 erihariduse saanud noormeest ja neidu, kuus nendest olid Lõõla noormehed. Koolist toodi kaasa erksad ja uudsed mõtted ning oskused, mida hakati koduses põllu- ja karjamajanduses ning aianduses proovima, katsetama, elluviima. Wodja Põllutöökooli lõpetas ka edaspidi lõõlalasi.

    Lõõlas olid suured aianduse, eriti puuviljanduse entusiastid. Kes sai peremeheks, rajas ka õunapuuaia. Maareformi järel, 1940. aastal asutati Lõõlasse ühisaed. Kunagi pole see tuluallikas olnud, ilmselt võib seda rohkem loodusearmastusega seletada. Oli aedu, kus selle sajandi alguses üle 100 õunapuu kasvas. Eriti hoogsalt asutati uusi aedu 1920. ja 1930. aastatel. Noored rakendasid põllumajanduskoolidest saadud teadmisi.

    Mida tehti õuntega. Mis oma tarbest üle jäid? Näiteks Pao Rein, kelle aias 104 õunapuud kasvas, oli heal õuna-aastal vankrivahe õunu täis ladunud ja need kartulikorvitäite kaupa taludesse laiali jaganud.

Sajandivahetuse ilmastik oli õunapuude kasvuks soodne. Aedu kahjustasid 1928.-1929. aasta külmad, suurt hävitustööd tegi aga 1939.-1940. aasta talvekülm.

[foto oitsev-eesti-kyla.jpg]

    Kust saadi talupidamiseks vajalikke teadmisi? Endal tuli ju arstiabigi anda, sest lähim tohter oli 17 kilomeetri kaugusel Paides. Busse ja autosid tol ajal polnud, ehk kui, siis väga vähe. Aga eks vanemad andsid oma teadmised edasi lastele ja nõnda edasi, elati ju koos ühe katuse all. Loeti põllumajanduslikke kuukirju, ajalehti ja erialakirjandust. Kohapeal käisid kõnelemas ja õpetamas maakonna spetsialistid, neid nimetati konsulentideks.

    Mitmel korral peeti lüpsivõistlusi, hinnati kiirust ja puhtust. On teada, et 1938. aasta 24. juulil Lõõlas (Allika talus) kontrollühingu korraldatud lüpsivõistlusel sai esimese auhinna ja ühtlasi Põllutöökoja II lüpsimärgi Armilda Niglas Lõõlast.

    Väga elavalt tegutsesid perenaiste seltsid. Kodumajanduse konsulendid käisid kohapeal üritusi läbi viimas nii Tallinnast kui Paidest. Käisid toiduvalmistamise ja kokakunstikursused (menüü laiendamine, juurviljade mitmekesisem tarvitamine, hoidistamine, lauakatmine jms.), mis lõppesid pidulikult kaetud laudade taga. Kudumise ja käsitöö kursused lõppesid näitustega. Peeti loenguid kodu korrastamisest ja kõigest, mis maanaise elus vajalik. Aedades hakati kasvatama tomateid, kurke, maasikaid ja vaarikaid. Hoolega telliti ja loeti "Taluperenaist".

1920. ja 1930. aastatel jõuti niikaugele, et vanu elumaju ja karjalautu hakati uute vastu välja vahetama. Taheti ruumikaid ja avaraid maju. Väga mitmel talul olid juba puhtad karjad. Arutati, milline kari on parem: kas anglerid, friisid või maatõugu nudid. Ühed andsid piima rohkem, teistel oli jälle rasvaprotsent suurem.

    Kel olid ehitusvõimalused väiksemad, kuid sihid siiski suured, need pidid kasutama laenu. Küllap oli seegi ette ära mõeldud, kuidas võlga tasuda. Projekti kaaluti kaua – kõik pidi hästi tehtud saama. Uus elumaja nõudis ka ümbruse korrastamist ja iluaia rajamist. Seda tehti hoole ja armastusega. Ehitati ja rajati usus ning teadmises, et kodu on ja jääb kindluseks.

HARIDUSELUST

    Vormiliselt kohustas riigivõim koole asutama seoses pärisorjuse kaotamisega. Seadus nägi ette ka konkreetsed abinõud koolide loomiseks. 1816. aasta seaduse järgi pidi Tallinnamaal olema vallakool igas kogukonnas, kus vähemalt 1000 hinge. 1819 aastal kohustas analoogiline seadus Riiamaal looma koole kogukonnas, kus vähemalt 500 hinge. Koolide edendamisele aitas kaasa ka 1832. a. kirikuseadus, mille järgi kirik peamine hariduse suunaja oli, aga samuti 1856. a. talurahvaseadus. 1869. a. seadusega reguleeriti õpetajate palka. Kooliõpetajal pidi olema vähemalt hea sulase palk, selle alammääraks seati 50 rubla aastas.

    Koolide edenemine läks visalt, sest takistused olid küllalt suured. Esiteks oli puudus õpetajatest; teiseks polnud ei mõisnikud ega kirikuõpetajad sellest tihti huvitatud ning ei soovinud teha lisakulutusi; ning kolmandaks ei maksa arvata, et talurahvaski ülemäärast huvi oleks ilmutanud. Puudusid nii koolimajad, õpikud kui muu vajalik. Valga seminar Liivimaal asutati 1849. aastal. Kuuda seminar Märjamaa kihelkonnas valmistas aastatel 1854-1887 ette vallakooli õpetajaid. Kursus kestis kolm aastat ja käis eesti keeles. Õpetati eesti, saksa, vene keelt, usuõpetust, aritmeetikat, geomeetriat, geograafiat, ajalugu, looduslugu, laulmist, ilukirja, joonistamist, pedagoogikat. Seal valmistati ette 270 koolmeistrit, ülal pidas seda kooli Eestimaa rüütelkond.

    Lõõla kooli kohta on andmeid alates 1826. aastast. Kool oli üks esimesi Türi kihelkonnas. Vissuvere kooli asutamisest on teated alates 1859. aastast. Esimesed koolmeistrid Lõõlas olid vennad Toomas ja Jaan Jeelid (1826-1842) aastatel 1843-1845. Kirikuraamatud kõnelevad, et aastani 1826 töötas kool Sillaotsa talus, siis sai ta endale ulualuse palvemajas, millest saigi Lõõla esimese põlvkonna koolimaja kuni aastani 1895. 1846-1862 oli kooliõpetaja Mart Pihlak. Pärast teda sai ligemale 40 aastaseks Lõõla koolmeistriks külatädide poolt legendaarseks räägitud Juhan Mikser. Pihlakate ja Mikserite sugukondadesse kuuluvad inimesed elavad Lõõlas tänapäevani. Need napid andmed Lõõla kooli kohta tekitavad omakorda küsimusi, millele pole vastust. Kui kool töötas juba 1826. aastal, kuhu jäid siis kirjaoskajad peremehed? Kirjaoskajaid leidus vähe, sest talude päriseksostmise aegu 19. saj. Lõpul ilutsesid kontrahtide all ristid. Ilmselt oli koolipidamine keisri kurjast käsust hoolimata enam või vähem formaalne. Tõelise kirjaoskuse said mõned üksikud.

    Juhan Mikseri asumisega Lõõla koolmeistriks asus hariduselus kõik oma kohale. Koolmeistri hariduse sai ta Vahastus, Karl Kirschbaumi juures. (K. Kirschbaum töötas Vahastus köstri-kooliõpetajana ja asutas seal midagi õpetajate seminari taolist, et valmistada ette koolmeistreid kihelkonnakoolide tarvis. K. K. oli lõpetanud Kuuda seminari). Juhan Mikser tuli Lõõlasse 1863. a., et sealset noorsugu hariduse juurde juhatada.
    Juhan Mikser ehk vana Mikser oli tubli mees ja teda mäletati külas hästi. Tema asjalikkusest ja erakordsest karmusest räägiti legende. See tuli tema keevalisest iseloomust. Ta kasutas füüsiliseks karistamiseks pikka ja painduvat kaardikeppi. Kuigi sajandivahetuse koolides pandi nurka põlvili herneste peale, siis Mikseri praktikasse see kuuldavasti ei jõudnud. Üldiselt oli füüsiline karistamine juba siis mõisnike ja Euroopa arusaamade järgi keelatud. Vana Mikser oli erakordselt tugev geograafias ja sel alal andis ta lastele pikki seletusi ja suuri teadmisi. Tema enamkasutatavaim väide oli, et "Ukraina on Euroopa viljaait".

    1888. aasta 8. aprillil autasustas parun Engelhart teda Tallinnamaa ”Üllema koolikohto nimel” kiituse ja tänukirjaga 25 aasta pikkuse teenistuse eest koos 25-rublase preemiaga.

    Kooli kontrolliti kõrgemalt poolt kirikuõpetaja, köstri või kohaliku vöörmündri kaudu, samuti mõisavalitsus eesotsas paruni ja talitajatega. Vanade dokumentide järgi otsustades võtsid talitajad ja vöörmündrid seda kohustust tõsisemalt kui õpetajad ja parunid.

    Vana Mikser lõpetas oma töö sajandivahetusel ja andis ameti üle pojale. Noorel Johannes Mikseril oli küll nõutav seminari haridus ja ka vene keel käes, kuid tema tööaeg, mis kestis 14 aastat, ei olnud edukas. Tervis ei pidanud vaimsele koormusele vastu, vaimuhaiguse tunnuseid esines juba esimestel tööaastatel.

    Uus koolimaja valmis Lõõlas 1895. aastal, õpetaja oli siis noor Mikser. Pärast tema lahkumist ei olnud Lõõlas õpetajat ja lapsed käisid Vissuvere koolis, kus õpetaja oli Hans Kornit.

[ Vissuvere kool (arhiivi foto) ]

    Vissuvere kooli ajalugu erineb Lõõla kooli omast. Esmaandmed pärinevad 1859. aastast, kui õpetaja oli Juhan Tuglas. Kooli peeti Uustla talus. Aastatel 1862-1880 peeti kooli Kalmu (Miksi) talus. Õpetajad olid Mihkel Mein, Jüri Aaron ja Hans Põdra. Andmed õpilaste ja õppeainete kohta puuduvad, samuti ka Lõõla kooli kohta. 1881. aastal, õpetaja Hans Põdra ajal ehitati Vissuverre uus koolimaja. See oli tolleaegsest Lõõla koolimajast tunduvalt ajakohasem, kuid sajandi lõpuks jäi juba kitsaks. Selle maja varemed on alles siiani, 1981. aastal saanuks see kool saja-aastaseks.

    Hans Põdra oli kauaaegne Vissuvere kooli õpetaja. Ta töötas siin 13 aastat, kuni aastani 1886. Pärimuse järgi üritas ta siin 1870. aastal ka laulukoori asutada, arvatavasti I üldlaulupeo mõjul. Sajandi lõpuni õpetasid siin veel Mihkel Näks (kuni 1895. a.),  Johannes Johans ja Hans Valk.

    1900. aastal tuli siia koliõpetajaks Hans Kornit, kelle juhtimisel sai tuule tiibadesse seltskondlik tegevus. Alles siis, kui Kornit läks sõtta, kandus seltskonnategevuse raskuspunkt Lõõlasse. Pärast teda pidasid õpetaja ametit Andres Rõuk, Heleene Väli, Aliide Kondas, Jaan Partsmit ja Marie Tuimann.

    1918. aastal tuli Kornit tagasi. 1919. aastal ühendati Lõõla ja Vissuvere koolid ühiseks Lõõla rahvakooliks, hiljem nimetati Lõõla-Vissuvere algkooliks. Koolimajana kasutati Vissuvere kooli 1929. aastani.

    Uus ja tähelepanuväärne periood Lõõla-Vissuvere algkooli ajaloos algas David Kösti tulekuga kooliõpetajaks 1912. aastal. Päritolult oli ta Suure-Jaani mulk, loomult vaikne ja tagasihoidlik, vastava hariduse ja hea vene keele oskusega. Tema jäi Lõõla koolijuhatajaks 22 aastaks kuni 1933. Ta oli tüüpiline külakoolmeister: õpetas lapsi; kirjutas palvekirju ja avaldusi; pidas koolile kuuluvat talu; mattis surnuid ja ristis lapsi. Rõhuv enamus tol ajal sündinud lõõlalastest on Kösti ristitud.

    Tema pedagoogilisest tegevusest jäi mulje, et ta rohkem lasi õppida kui ise õpetas. Kõigest hoolimata õhkus temast sellisel määral autoriteeti, et kõik teda oma õpetajaks pidasid. Oli kultuuriüritustele kaasaaitaja ja koorijuht. Et ta oli possmees, siis suuremate ürituste korral kasutati kogu tema korterit.

    Kui vene keele järgi vajadus kadus ja vajati hoopis saksa ja inglise keele õpetajaid, täitis seda kohta kooli suurenedes ja õpilaste arvu kasvades teine õpetaja. Kösti õpetada jäid matemaatika, usuõpetus, maateadus, kodulugu ja poiste tööõpetus, teised ained jäid koolipreilidele.

    Seoses kooliolude paranemisega paranesid need ka Lõõlas, aga jäid ideaalist kaugele. Koolis oli kaks klassikomplekti, kummaski oli üheainsa õpetaja juhendamisel 2-3 klassi. Klassid asusid erinevates kohtades, üks neist Lõõla koolimajas, teine erinevatel aegadel Vissuvere koolimajas, Pearna talu uues majas või Kalmu majas. Köst töötas Lõõlas peaaegu vahetpidamata kuni lahkumiseni. 1914. aastal võeti ta küll sõtta, aga sama aasta detsembris tuli tagasi. Tema äraolekul asendas teda Klementi-nimeline naisõpetaja Tapalt.

    Kui ta pensionile jäi ja Lõõlast lahkus, olid külarahva soovid edaspidiseks siirad ja südamlikud. Kuna tal oli Paidesse maja ostetud, siis kolis ta Lõõlast sinna ja jõudis veel abielludagi. Köst on maetud Paide Reopalu kalmistule.

    Koolijuhataja ametis vahetas tema välja Paul Martjak 1934. aastal, keda omakorda asendas kaks aastat hiljem Eduard Praks. Ta alustas küll vanas Lõõla koolimajas, aga lõpetas juba uues majas. Tema oli mees, kes istutas ja rajas oma õpilastega suure ja ilusa pargi koolimaja juurde. See on alles tänapäevani, elava monumendina tema elutööle. Hiljem töötas ta Paides haridusosakonna juhatajana. Eduard Praksi asendas 1944. a. August Kivisikk ja 1950. a. Valter Merilo. Kõige viimane juhataja Lõõla algkoolis oli Laine Filippus. Kool suleti 1955. a. paiku ja lähemaks algkooliks jäi Väätsa. Lõõla-Vissuvere algkool alustas nelja, Lõõla algkool kuue ja lõpetas kolme klassiga. Õpetajad oli peale eespool nimetatute veel Heleene Laane, Emil Nero, Aleksander Kilgas, Linda Birkfeldt, Leida Meret, Aliide Kruusmann, Erika Palmberg ja Heino Ruut. Enamik õpetajaid ja kõik juhatajad on nüüdseks surnud.

    Lõõla algkool andis koolitarkust ja teadmisi kogu meie küla keskmisele ja vanemale elanikkonnale. Kihelkonnakoolis käinutest võib nimetada Johan Tohvelmanni, Jaan Õunapuu, Kai Oltjeri, Juhan Õunapuud ja Rein Saarmanni. Ja juba põlvkond edasi on siit sirgunud kõrgharidusega arste, insenere, filolooge, õpetajaid.

    Kui Väätsa vallamajas õpetajaid valiti, siis küsiti ikka ka muude oskuste järele. Kas on oskusi juhatada laulukoori või juhendada näiteringi? Õpetamine oli seminari haridusega õpetajale iseenesestmõistetav nõue. Tol ajal oli õpetaja külas keskne kuju, rahvavalgustaja, kellele vaadati alt üles. Õpetajate seas oli palju mehi. Kõik nad on jätnud jälje nii Lõõla küla kui kogu siinse kandi kultuuriloosse.

SELTSIELU

    Parima ülevaate Esimese maailmasõja ajal külas valitsenud olustikust annavad ”Lõõla Uudised”. Neid ilmus aastatel 1915-1916  44 numbrit ja sisaldasid tädipoegade Johannes Mikseri ja Johannes Tohvelmanni kirjavahetuse. Väljaandja, toimetaja, korrektor ja trükkal ühes isikus oli Johannes Mikser; tellija, lugeja ja korrespondent aga tädipoeg Johannes Tohvelmann. Kogu tiraaž kirjutati käsitsi ja see on säilinud siiani. Johannes Tohvelmann õppis ”Uudiste” algusperioodil Tartus, hiljem teenis tsaariväge Tsarskoje Seloos. Johannes Mikser elas Lõõlas Tõnu talus. Mõlemad mehed olid ladusad kirjamehed laitmatu õigekirja ja kalligraafilise käekirjaga. Mõlemad mehed olid fanaatilised seltskonnategelased.

[ Laulukoor 1918. a. (arhiivi foto) ]

    ”Lõõla Uudistest” võib lugeda, et hoolimata alanud ilmasõjast käis hoogne ja vilgas seltskonnategevus. Töötab laulukoor, kantakse ette näidendeid. Häda on ainult ruumidega, sest kooliruume seltsitegevuse tarbeks kasutada ei lubata. Sellest hoolimata toimuvad peod lausa järjest. 1913. aasta 19. mail kanti Hansu talus ette näidend ”Maie ja Mihkli kosjad”. 29. septembril mängiti samas Oskar Lutsu ”Kapsapead”. 1914. aasta 26. mail etendus Väljaotsa talu küünis Rutoffi näidend ”Kahepaiksed”. 1915. aasta 8. märtsil mängiti Kuuramatsil Orgussaare näidendit ”Suured vaimud”. 25. oktoobril etendus Lassimäe talu rehetoas ”Toapoisi segadused”. 1916. aasta 30. mail kanti Ivaski küünis ette kaks näidendit: Kunderi ”Isaisade viis” ja Bibiloni ”Vaitolemine”. Sama aasta 30. Juunil etendati Vissuvere rehes ”Kolmanda korra pealt”.

    Võib arvata, et kui 1912. aastal poleks Lõõla koolijuhatajaks tulnud David Köst, oleks seltsielu võinud märksa tagasihoidlikumaks jääda. Mitte vaid seepärast, et tal juhirolli kanda tuli, vaid ka tema korterit saadi pidude ajal kasutada. Koorijuhtimises abistas teda vahel ka õemees Hans Kornit. Tema oli hoogsam ja energilisem kui Köst.

    Järgmine koolijuhataja oli Paul Martjak, kelle abikaasa oli väga hea koorijuht. Kuid nad jõudsid Lõõlas olla ainult kaks aastat.

    Järgmine juhataja oli Eduard Praks. Ise mängis ta viiulit (ja ka teisi keelpille) ning kooli juurdegi asutas ta õpilaste keelpilliorkestri. Ta oli ka hea koorijuht. Suurim mälestus temast on Lõõla rahvale tema enda juhendamisel rajatud park uue koolimaja juures.

    Ka kohapealt kasvas selliseid inimesi, kelle vaimne või majanduslik tegevus on jätnud püsiva jälje kodukandi arenguloosse. Üks selline mees oli Johannes Tohvelmann, kelle väline tagasihoidlikkus ja isegi sõnaahtrus olid järsus vastuolus tema tegevuse seltskondliku kaaluga. Õppeteed alustas ta Lõõla koolis, jätkas Karl Roosmanni juhitud Kirna Virika koolis. Aastatel 1907-1911 õppis ta Paide Linnakoolis, täiendas end hiljem Tallinna ja Tartu keskkoolide õhtukursustel. Siis mobiliseeriti ta maailmasõtta ja õpingud katkesid kuni aastani 1923, mil ta astus Vahi Põllutöökooli. Selle lõpetas ta 1925. a.

    J. Tohvelmanni seltskondlik tegevus algas juba 1913, mil nad koos David Kösti ja Johannes Seeveliga asutasid Lõõla Rahvaraamatukogu Seltsi. Ka sõjaväes oli ta tegev sõjaväeraamatukogu korrastamisel. Aastatel 1914-1940 oli ta pidevalt valitud Lõõla Rahvaraamatukogu Seltsi juhatuse liikmeks, algul kirjatoimetaja, hiljem esimehena. Tema tegevusest peaks andma ülevaate järgmine loetelu: 1921-1923 oli ta Lõõla Kaubatarvitajate Ühisuse raamatupidaja; 1925 Lõõla-Vissuvere Piimaühingu asutajaliige ja alates sellest kuni 1948. aastani pidevalt juhatuse liige; 1922-1940 oli ta korduvalt Väätsa valla volikogu liige, valla koolivanem ja vallavalitsuse esindaja Lõõla-Vissuvere algkooli hoolekogus; 1926-1930 juhatas ta talupidajate voliniku ja esindajana Lõõla magistraalkraavi ehitustöid; 1936. aastal oli ta Lõõla Maanoorte Ringi vanem ja Tuletõrje Ühingu juhatuse liige; esimese rahvaloenduse ajal tegutses ta loendajana, tegi erinevatel aegadel koostööd ajalehtedele ”Tartu Päevaleht”, ”Järvamaa” ja ”Järva Teataja”. Kogu seda ühiskondlikku tööd tegi ta talupidamise kõrvalt. Tema majandatud pool Kuuramatsi talust oli heas korras. Arendati tõukarja, tehti uudismaad ja korrastati hooneid. Eriharrastusena tegeles ta raamatukogunduse (omas külas kõige suuremat raamatukogu) ning Eesti ja koduküla ajaloo uurimisega.

    Alates 1913. aastast oli ta küla esimene ja kauaaegne ainuke fotograaf. Tema tehtud fotojäädvustused on siiamaani asendamatud ajaloolised allikad. Temale kuulus esimene raadio külas ja pühapäeviti korraldas ta koolimajas ühiskuulamisi.

    Oma tegevuse varasemal perioodil korraldas ta kõnekoosolekuid, kus valgustati uusimaid põllumajanduses valitsevaid põhimõtteid, seltskonnaküsimusi ja poliitikat.

    Hindamatu väärtusega oli tema kodu-uurimistegevus. Paljude aastate jooksul märkis ta üles kohalike inimeste mälestusi endistest aegadest, tegi väljakirjutusi arhiivides, kogus peokuulutus ja ajaleheväljalõikeid. Suurem osa neist materjalidest on säilinud Paide Koduloomuuseumis. Johannes Tohvelmann suri 1961. a. Tallinnas ja on maetud Metsakalmistule.

    Tema õde, Eesti NSV rahvakunstnik Helmi Tohvelmann sündis Lõõla Kuuramatsil 1900. a. siin veetis ta oma lapsepõlve ja hilisemad koolivaheajad.

[ foto Tohvelmanni-kivi.jpg LEFT ]
    Helmi pandi õppima Kirna vallakooli. Sealse kooli õpetajad isa ja poeg Roosmannid olid terves kihelkonnas tuntud head pedagoogid.
    Nagu kõnelesid Helmi koolivennad Virikalt, said ka tema isa ja ema sealsete õpilaste seas tuntuks, sest mõlemad olid musikaalsed. Kodus oli neil orelimeister Terkmanni ehitatud orel (kahe manuaaliga ja pedaaliga). Kui Helmit esmaspäeva hommikul kooli toodi, siis palus koolmeister tema isa, et see orelil midagi mängiks, sest seal ei juhtunud häid orelimängijaid olema. Ja isa võttis salli kaelast ja mütsi peast, istus lahtiste kasukahõlmadega orelipingile ja klassitäis lapsi kuulas tema musitseerimist.

    Keskhariduse omandas Helmi Tohvelmann Tartus, aga tema otsus hakata tegelema tantsuga kutsus esile külarahva hämmelduse ja vanemate nõutuse. Siiski jäädi nõusse. 1930. a. lõpetas ta Gerd Neggo tantsustuudio ja asus liikumisjuhina tööle Tallinna Töölisteatris. Helmi Tohvelmann oli esimese eesti nõukogude balleti, Eugen Kapi ”Kalevipoja” esmalavastaja taastatud ”Estonias”. Talle määrati Nõukogude Eesti preemia 1948. a. ta lõi hulgaliselt rahvatantsuseadeid teatritele ja rahvatantsuansamblitele. 1960.-1970. aastatel töötas ta viljakalt koos Voldemar Pansoga. Valdav osa meie noorema põlvkonna näitlejaist on tema õpilased. Olulisim, mida öelda tema iseloomustamiseks, oli tema äärmine tagasihoidlikkus.

    Kuigi ta elas kodukülast kaugel, leidis Helmi Tohvelmann ka kodukandi jaoks aega. Vähemalt kahel korral õpetas ta kohapeal lavastatavate näidendite jaoks tantse ja liikumist, mille omandamine talupoistele ja –tüdrukutele eriti kerge ülesanne ei olnud. Üks näidendeist oli Kitzbergi-Simmi "Kosjasõit".

    Lõõla-Vissuvere-Nehatu koduloost, siinsete inimeste tegemistest ja töödest kirjutas oma mahukas uurimuses "Lõõla taluehitusi enne 1940. aastat" Edgar Oltjer. Selle ajaloolise töö kaheksa köidet on hoiul Eesti Rahva Muuseumis Tartus ja Paide Koduloomuuseumis, selle materjale on kasutatud ka siinses kirjutises. Koolivend Jaan Arvola meenutas Edgar Oltjerit järgmiselt: ”Õppisime aastatel 1936-1941 koos Paide Progümnaasiumis ja Paide Gümnaasiumis, Edgar oli musikaalne poiss, laulis kooli segakooris ja mängis sümfooniaorkestris trompetit.

    Edgar Oltjer oli hea sportlane. Neil oli kodus oma jahu- ja saeveski koos tuulegeneraatoriga. Kuna ta oli elektriasjanduses suur spetsialist, siis koolipidudel jäid valgustuse ja helitehnika küsimused tema lahendada.

    Vaevalt olime Paide Gümnaasiumi reorganiseerimise järel Paide keskkooli lõpetanud, kui algas suur sõda. Kutsealustena kuulusime mobilisatsiooni alla, eelistasime siirdumist Eestimaa vabasse loodusesse.

    1942. a. astus ta Tallinna Tehnikaülikooli, õpingud katkesid mobilisatsiooni tõttu. Hiljem pidi ta teenimise pärast valel pool veetma kümme rasket aastat NSV Liidu lugematutes vangilaagrites.

    Pärast seda elas ta Tallinnas ja töötas ehitusettevõttes. Tema elutööks kujunes oma kodukandi mineviku jäädvustamine.” Ta on maetud Pärnamäe kalmistule.

1930. aastatel

käis väga aktiivne sporditegevus. Külas oli kolm võrkpallimeeskonda ja –naiskond. Harjutati ka kergejõustikku. Kõige hõivatum oli siiski võrkpalliplats. Paidest käisid juhendamas spordiinstruktorid Anier ja Mahlstein. Spordipäevi korraldati Piiumetsa, Väätsa, Kirna, Anna, Vahastu ja Paide sportlastega. Alati järgnes ka seltskondlik osa.

    Samal ajal tegutsesid segakoor ja näitering. Viimast juhendas Johannes Tohvelmann, kahel korral käis juhendamas Valter Sooserv Teatri Ühingust Tallinnast. Tema juhendamisel õpiti ja mängiti Raudsepa ”Mikumärdit” ja ”Vedelvorsti”, neid esitati veel Piiumetsaski.

    Orkestrit juhatas Richard Neuthal (Riho Neem), kes oli võitööstuse juhataja (meier). Orkestris mängisid kaks viiulit, tšello, kontrabass, trompet, trummid. Klaverit asendas harmoonium. Noote telliti Tallinnast, peale tantsulugude oldi võimelised mängima ka ettekandelisi palu.

    Kord nädalas töötas õpiring, kus käsitleti kirjandust, poliitikat, tehti referaate. Oli oma raamatukogu. Raamatuid osteti ka kodudesse, telliti ajalehti ja ajakirju ”Odameest”, ”Olioni”, ”Loomingut”, ”Taluperenaist”, ”Põllumeest” jne. Koos käisid maanaisteseltsid (ka perenaisteseltsid). Kahel-kolmel korral korraldati peotantsukursuseid, juhendajad käisid Tallinnast. Samuti õpiti rahvatantse. Seitsmes talus olid orelid ja harmooniumid, hiljem klaverid. Pillimängu õpetasid lastele vanemad, nii kandus edasi muusikaarmastus. Ka kohapeal ehitati kaks orelit, valmistajateks kohalikud sepa- ja tisleritöö tegijad isa Mihkel ja poeg Johannes Jürisson. Esimese autor oli isa üksi, teine ja võimsam tehti juba kahekesi. Kuue registriga orel ehitati nii suur, kui ruum lubas (maja juurdeehitis tehti selle arvestusega). Pillid tehti otsast lõpuni oma kätega, ainult häälestaja käis mujalt. Kui Johannes mängis, lükkas ta aknad lahti, et oleks ka naabritel kuulata. Noote ma seal majas ei näinud, mängiti kuulmise järgi. Praegu on suur orel Tallinnas Teatri- ja Muusikamuuseumis, teine asub Paide Koduloomuuseumis.

    Armastust muusika vastu jätkub siiani. Selle aasta aprillis sai Lõõlast pärit Paide lastemuusikakooli III klassi õpilane Eve Martjak Bulgaaria Rahvavabariigis suure tunnustuse osaliseks. Nimelt pälvis ta Tšerpani linnas noorte akordionistide rahvusvahelisel konkursil eripreemia bulgaaria helolooja teose esitamise eest.

    Elektrivalgus toodi Lõõlasse 1942.-1943. a. Eestvedaja ja korraldaja oli Heinrich Mark, kellele isa väga noorelt peremeheõigused kätte andis. Ja veel – Lõõlas ei tehtud kunagi vahet, kas oli tegu pereliste või mujalt palgatud tööjõuga (suviliste, päevilistega). Tööd tehti koos, söögilauas istuti koos ja pidu peeti koos.

    Teine maailmasõda tõi kaasa surma ja hävingut. Sõjas ja järgnevatel aastatel hukkus kümneid lõõlalasi-vissuverelasi. Paljud lahkusid oma kodukohast.

    Lõõla-Vissuvere-Nehatu I kokkutulekut peeti 1984. aasta, teist selle aasta jaanikuul. Taaskohtumisele tuli umbes 300 inimest. Kuidas võiksime kaotada sideme paigaga, kus mitme eelneva põlvkonna tööga pandi alus meie kodule, meie juurtele?

        Kui kauge maa on
                koduseinad
        ja kuusetüvel lõhnav vaik.
        Veel õitseb mujal
                rstikheina,
        kuid on üksainus
                sünnipaik.

    Tänapäeva küla on teise näoga. Välja on ehitatud hea teedevõrk, sisse seatud bussiühendus, majandustulemused väärivad kiitust. Samas pole siin kooli ja meiereid, raamatukogu, rahvamaja, laulukoori, orkestrit ega näiteringi. Endise rahvamaja palliplatsil kasvavad kartulid.

    Üle kolmekümne lapse sõidab üheksa kilomeetri kaugusele Väätsale kooli. Aga bussipeatuse juures seisab koolimaja oma ilusa pargiga, otsekui kutsudes lapsi siiasamasse, kodukooli…

[ foto Loola-algkool.jpg ] Lõõla algkool, ALEKSANDER LUHASALU foto

    Toimetuselt: Aastal 1848 oli Järvamaal kokku 58 kooli: kaks kihelkonna-, 37 valla- või mõisa-, kolm parandus- ja 16 pühapäevakooli. Aastal 1881 oli Järvamaal 109 valla- või mõisakooli ja neli kihelkonnakooli. Eesti Vabariigi ajal oli Järvamaal 127 kooli. Laste koolitee ei ületanud kuut kilomeetrit.

    Aastal 1989 on Paide rajoonis kokku 30 kooli: seitse alg-, kaheksa kesk- ja 15 põhikooli.

    Lõõla algkool suleti 1. septembril 1972 Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega. (Koole suleti ka Haridusministeeriumi ja rajooni täitevkomitee korraldusel.) Tollal käis koolis 12 last, lastevanemate käest korjati enne allkirju, et ahjud on halvad. Praegu sõidab Lõõlast üheksa kilomeetri kaugusele Väätsale kooli üle 30 lapse, väikesed sõidavad samamoodi lasteaeda. Praegu (taas)avatakse Eesti NSVs (alg)koole. Paide Rajooni Hariduskoondis on nõus kooli avama juhul, kui kooliskäijaid lapsi on kokku kuus.

    Lõõla koolimajas asuvad sidekontor ja osakonnakeskus. Viimase ruumid on enamjaolt tühjad. Paaril õhtul nädalas näidatakse kinofilme. Kunagise koolijuhataja Eduard Praksi juhendamisel rajatud koolipargi nurka (ja osaliselt asemele) on kerkinud uhke individuaalelamu.

    Järgmisel sügisel läheb Lõõlas kooli üks laps, siis aga juba seitse.

    Avaldatud järjejutuna ajalehes Järva Teataja
Nr. 128 (6933), 31. oktoobril 1989, lk. 3
Nr. 129 (6934), 2. novembril 1989, lk. 3
Nr. 130 (6935), 4. novembril 1989, lk. 3
Nr. 132 (6937), 14. novembril 1989, lk. 3
Nr. 133 (6938), 16. novembril 1989, lk. 3
Nr. 134 (6939), 18. novembril 1989, lk. 3