Möödunud sajandi alguses käidi veel Tallinnas laadal oma talu tooteid müümas, nii aiasaadusi kui ka elusloomi.Minu vanaisa Juhan Tohvelman võttis ka süstemaatiliselt neid laadaretki ette. Õhtul mindi hobustega välja ja päikesetõusu ajal oldigi siis Tallinnas. Ühel korral kui vanaisa sai kaubast rutem lahti, läks ta Toompeale jalutama ja sattus Toomkiriku juurde, kus mängis pasunakoor. Kuna ta oli suur muusikaarmastaja ja enne Kuuramatsi talu põlemist oli meil kodus ka oma orel, siis kuuldes, et ka kirikus mängib orel, läinud ta sisse ja vaimustunud sellest muusikast niivõrd,et võtnud kätte ja läinud siis orelite valmistaja Terkmanni juurde ning  tellinud Kuuramatsile uue oreli. See olevat tal maksma läinud muidugi märksa rohkem, kui sel korral turul teenitud. Meister Terkmann tuligi siis mõne aja pärast Kuuramatsile ja tegi kohapeal oreli valmis. Oreli käekäik oli kahjuks kurb. Kui Kuuramatsi pere aeti oma kodust välja ,siis viidi orel Tallinna Estonia teatri lava tagumisse ossa, kus ta seisis üle aasta. Siis üks helilooja, kelle nime olen unustanud, viis ta oma juurde ja tegi korda. Kahjuks aga kuulutati see helilooja natsionalistiks, arreteeriti ning orel rändas Rapla kirikusse. Sealt edasi viidi ta Rapla palvemajja. Käisime abikaasaga siis eesti aja saabudes seda pilli otsimas. Selgus et palvemajast tehti ehitustööliste ühiselamu ja orel viidi traktori kopatäite kaupa lähedal olevasse lepavõsasse hunnikusse…

 Oreleid oli Lõõla ja Vissuvere külades mitmeid.Üks selline külameistrite valmistatud orel on Tallinna Muusikamuuseumis ja teine Järvamaa Koduloo Muuseumis.

Kirjutas Arvo Tohvelman