Mälestusi minu vanematest, Johannes ja Anette Tohvelmannist

Nende jutust ma mäletan,et nad tutvusid umbes 18 aastastena koolimajas  igal laupäeval korraldatavatel üritustel.Siis tuli esimene Maailmasõda,isa võeti tsaariarmeese ja nüüd algas isa ja ema peaaegu kümneaastane kirjavahetus, sest isa vabanes Eesti Vabariigi kaitseväest alles 1923.aastal.Ta oli  sõja lõpuperioodil 7.Jalaväe Polgu Staabi kirjutaja,mis asus viimati Võru linnas.Hiljem isa toodi tööle Tallinna Kindralsataabi raamatukogusse ja demobiliseeriti siis lõpuks 1923.a..Nende kirjavahetus kogu selle 10 aasta jooksul oli süstematiseeritud nii ,et mõlemate kirjad olid nummerdatud ja registreeritud vastavates märkmikes.Ma olen  mõningaid   kirjadestlugenud-peale isikliku osa ,mis ei olnud mingi sõnade mulin  ainult ,oli enamus kirjast kirjeldav. Kirjad kirjeldasid   seda ,mida kumbki oma kodukohast või teenistuskohast soovis rääkida-ikka kirjutas ema ,mida seltskonnaelus toimunud oli,millised näitemängud õpitud jne jne.Isa kirjeldas Venemaa külade elu ja hiljem, juba Võrus olles,kirjutas  sõdurite joomingutest ja kohaliku elu eripärast. Isale tehti mitmeid ettepanekuid tööle jäämiseks Tallinna raamatukogudesse -talle aga mundri kandmine ei meeldinud ja vanemad arvatavasti ka  "keelasid" taluperemehe ametist loobumise-oli ta ju oma vanemate ainuke laps.Tagasi Lõõlasse kutsus teda  ka koduigatsus  ning  samuti see kultuuritöö ,mida ta külaelus oli enne sõjaväkke minekut suure armastusega teinud.Seda oma kultuuritööd  jätkas isa  kodukülas niivõrd edukalt ,et  Eesti Vabariigi president autasustas teda kui seltskonna ja vabahariduse tegelast  Eesti Punaseristi V klassi teenetemärgiga  20.02.1939.a. Peale koduküla tegutses ta ka Väätsa vallas  ja Paide linna mõningates astustes ,kus  oli kaubanduse alal revisjonikomisjonide liikmeks ja juhatajaks.Ta tegi ka kaastööd ajalehele Järva Teataja .

 Kui isa vabanes  kaitseväest ,siis otsustasid noored viimaks ka abielluda ning sellele koidu ja hämariku mängule asjaliku lõpu teha. Kuna minu ema oli sündinud suitsutares ja vaeses peres, siis Kuuramatsi pere oli alguses selle abielu vastu. Laulatus peetigi  Türi kiriku leerimajas ilma külalisteta ja lühidalt. Ema oli enne leeris käinud, kuid isa kohta ma ei tea.Ta oli muidugi ristitud ja kirikuraamatus märgitud, kuid sai mitmeid kirju kirikuõpetajalt meenutamaks, et kiriku liikmemaks on maksmata.Isaisa oli Türi kiriku vöörmünder ja käis koole "katsumas" nagu tolajal  seda kontrollimist nimetati.Vanaisa oskas õigekirja ja mängis siis peale kooli kontrollimist kooliperele harmooniumil mõned lood ette.See üllatas kõiki, sest tema maavillane välimus ei lubanud kuidagi eeldada, et mees noodist  mängib ja isegi viiulit mängida oskab.

Niisiis ema ja isa tulid  Türilt laulatuselt kahekesi pulmamajja, kus siis ema jutu järgi olevat isa ema, ehk siis minu vanaema, talle üldse esimesed sõnad kogu selle kümne aasta jooksul öelnud. Olevat õnnitlenud ja öelnud: noh, tulge siis sööma.Toiduks olevat olnud lihasupp, praad ja magustoiduks lumepallid. Kuna isa oli Lõõla karskuseltsides tegev  ja kõva alkoholi vastane ,siis laualt puudus viin, kuid õlut oli vanaisa ikka vahetevahel ennegi teinud. Ka  selleks korraks oli vanaisal õllelaar tehtud .Isa aga ei võtnud ka õlut suu sisse.Tantsu kohta ma ei tea pulmaajal midagi, aga selle vastu isal küll midagi polnud.Kuid nii imelik kui see ka pole ,ei osanud ta ise tantsida ega pole mina teda ka laulmas kuulnud. Samal ajal aga organiseeris ta ise hoolega laulu- ja tantsuetendusi külarahvale,vaidlusõhtuid jne.Ka minu tädi Helmi olevat mitmel korral aidanud isal  liikumist ja tantse koolimaja vastas olevas Kuura küünis läbiviidavatel üritustel seada.

Tagasi pulma järgsele elule.Ema oli selle 10 aastase kihluse ajal jõudnud teha pea kümneks või enamateks aastateks omatehtud linastest kangastest isale pesu, akendele ja ustele  kardinaid, saanitekke, voodipesusid, tekke ja üldse kõike, mis noorpaarile kooselu alustamisel vajalik oli ja see võimaldas nüüd kohe pühenduda talutöödele. Pruut tõi uude koju kaasa riidekapi ja kummuti, mis oli pungil täis "ousterit“. Peale põlemist ehitatud rehielamu tüüpi maja oli juba aasta enne pulmi täielikult ümber ehitatud. Nii saadi esimesele korrusele viis ruumikat tuba ja köök, teisele korrusele üks ruumikas tuba ja klaasveranda. Minu vanemad elasid alguses kahes toas.Kohe peale pulmi esimesel tööpäeval kuulas minu ema hoolega mil eeskambri uks varahommikul käis ,tuli siis ka ise kohe  välja ja asus kogu muu tööperega tööle, nagu poleks midagi juhtunud. Hiljem aga,ei tea küll täpselt millal,  andis vanaisa pooled  talumaad minu vanematele majandada.Tervet talu ta  ei usaldanud anda, sest isa kulutas kogu talutööst  vaba aja seltsielu ja küla elutingimuste arendamisele: tema juhatusel loodi mitmeid ühistuid, näiteks maade kuivendamise ühistu jne.Siis oli ta veel koolipõlvest alates mitme küla tegev fotograaf jne jne. Et ema oskaks õmblustöid teha, olid tema vanemad juba enne abiellumist pannud ta Paidese pr. Laasi juurde õmblust õppima. Seda tööoskust kasutas ta usinasti, kui lapsed sündisid. Isa toetas teda sel õppeajal rahaga, mida teenis  fotograafina ning Järva Teatajale kaastööd tehes.Peale pulmi  sama aasta sügisel saadeti isa ja ema talu kulul Tartu lähedale Vahi Põllutöökooli kaheks aastaks õppima. Nüüd oli talust juba neli inimest Tartus õppimas-isa kaks õde ka. Peale kooli lõpetamist olid nüüd noored  talupidamiseks valmis.   See pool talu, mis anti nende käsutusse, jäi aga ametlikult vormistamata suure notari maksu ja kartuse pärast ,kas isa ikka  saab selle talupidamisega  hakkama. Kui 1926.a. sündis vend  Laur, sundis ema  isa rehealusest eluruumi juurde tegema ja ema unistuseks oli ka eraldi köök.Minu sündimise eel hakatigi ehitama juurde kolme tuba ja kööki.Meile jäi siis kokku kasutada viis tuba, sealhulgas ka üks tuba teenijatele. See uus köök kujunes väga mugavaks rohkete seinakappide, kahhelkivist pliidi, kanalisatsiooni ja veevärgiga. Minu mäletamist mööda oli see kas esimene või siis ehk teine majapidamine, kus veevärk ja kanalisatsioon sees.Ka lauta tegi isa tõstetavad sõimed ,puust lavatsid lehmadele ja automaatjootmise.Et raha oli vähe, siis näiteks oli kanalisatsioon ehitatud puutorudest. Ma olin mõne aastane, kui ema käis isale peale, et värvime kõik voodid ühte värvi.Isa ei saanud ikka aega ja kui siis ema hakkas ise värvima, tuli isa ja tegi selle töö ise ära. Kuna sel ajal olid  Allika või Andrese tallu Türilt kutsutud maalrid tegema meie mõistes tänapäevast "euroremonti", siis otsustasid minu vanemad  järgmisena need remonditegijad ka meile kutsuda.Tulemus oli vapustav-maja säras nagu uus moodne linnaelamu. Kvaliteet, nagu tol ajal ikka, oli  viis  pluss ! Uute seinte ja eraldi sissepääsuga aia poolt saadi vanaisast ja vanaemast ja nende maja osast omaette korralik elamine. Muidugi liikusime me kõik, kui vaja oli, ringi kogu majas.Ka vannitoa jaoks saime  ruumi ja isa sai  endale ruumi fotolaboriks. Mäletan et 1939.a. toimusid igasügisesed kokakursused küla perenaistele nüüd meie uues köögis.Varsti paigaldati ka soojavee boiler, mis oli nüüd lahutamatu osa meie elu mugavaks tegemisest ja aitas palju kaasa puhtuse hoidmisele. Iluaiad olid meil eraldi, samut ruumid loomadele.Nüüd võisid vanemad ka külalisi eraldi oma ruumides vastu võtta.Tavaliselt käisid meil  kooli juhataja oma kaasaga,meier oma naisega, üliõpilane Edgar Oltjer , isa tädipojad- puudusid  vaid köster, kirikuõpetaja ja apteeker, nagu naljaga pooleks Oskar Luts ära märgib alevi tähtsamaid persoone.Tavaliselt oli see siis piknik majatagusel muruplatsil, mille keskel oli lipuvarras. Edgari käest aga  uuris isa  ükskord kohe eraldi, kuidas lükatiga arvutamine käib näiteks. Isa huvitus igast uuest asjast ja püüdis igati maailma asjadega kursis olla. Ema oli maanaiste seltsi esinaine ja ma mäletan, kuidas  teda tuldi 45.sünnipäeva hommikul üles laulma. Kuid siis tuli vene valitsus ja kõigil ilusal oli kriips peal.

 Jäi mainimata üks tähtis koolitus.Nimelt veel enne abiellumist saatis isa ema Pärnumaale Liplapi Majapidamiskooli üheks aastaks õppima ,võttes koolituskulud enda kanda.Kadestamisväärt suur oli nende armastus, mis kestis tõesti surmani.

Sõjasuvel oli rinne Türi all kaks nädalat paigal ja taludes töö seisis .Mis toimus,teavad kõik meieealised. Leida Volk oodas oma esimest last ja püüdis ikka keset küla  palju mitte viibida. 1941.a. 2.augustil oli ta  meil. Kuna oli ilus laupäeva õhtu, olid toa aknad lahti ja Leida mängis orelit. Mäletan, et järsku hakkas ta mängima Eesti Vabariigi hümni -mina tallasin orelit, sest ta mängis ka jalapedaalidel -see kõlas tohutu võimsalt. Läksin korraks aknale ja siis nägin, kuidas Kadaka talu hakkas põlema.Vend ja isa haarasid pasuna ,redeli ja pootshaagi ning panid jooksuga tulekahju suunas.Siis aga hakkas Saueaugu põlema, kuuldus tulistamist. Nüüd oli selge, et külas tegutseb hävituspataljon. Võib öelda, et kogu küla alustas oma vara päästmist-õnneks loomad olid sel ajal väljas karjamaal.Süütajad tahtsid jaguneda kaheks grupiks ja tulla meie kodu poolt teise salgaga ,aga Oti Heinrich oli paari mehe ja relvadega vastas ning nad ei julgenud paari mehega tulla . 3.augusti hommikul olid sakslased juba külas.Üks kindral valis  meie toad endale ja tentsikule. Sõdurid ostsid külapealt omale toiduaineid ning katlad keesid meie köögis mulinal. Sel moel  saime ka meie rikkalikest söömaaegadest osa. Päeval kindlatel kellaaegadel, kui habemed aetud ja silmad pestud, tulistati  mõned tunnid venelaste rinnet ja siis oli lõuna ja siis õhtul mängiti pilli jne. See oli meile, lastele, lõbus aeg. Saksa armee ei jäänud Lõõlasse kauaks. Külarahval algas  kibekiire põllutöö aeg. Meil olid  hävituspataljoni tegutsemise ajal pea kõik uksed ja aknad viidud  vilja sisse peitu.Juba sõjategevuse lähenedes oli meil maa alla oli maetud riideid, õmblusmasin  ja muud väärtuslikku, mis väga vajalikuks osutub, juhul kui kõik maha peaks põletatama. Seda  Stalini käsku jätta enda järele tühi maa teadsime kõik.Maetud asjade peale istutati kapsapõld. Nüüd siis algas selle kraami maa alt välja toomine ja põldudel pidi saagi korjamisel olema hästi ettevaatlik ,et masinate ette ei jääks kas mõni piimanõu, pott või topeltaken.Türi kuulsat saatemasti, mis oli tol ajal kõige moodsam ja kõrgem Euroopas, ei paistnud enam metsa kohal. Meil oli tehtud aeda ka üsna suur ja tugev pommivarjend. Muide, isa ei olnud Kaitseliidus .Nüüd valiti ta külavanemaks  ja tal tuli lisatööd kaasa selle ametiga.Sakslased panid nüüd ka toiduainete osas normid peale.Õnneks ei jõudnud venelased külast loomakarju ära ajada.. Aga kohe sõja alguses  korjati ära  raadiod  ja viidi kokku Väätsa vallamajja. Meie oma raadiot enam kätte ei saanudki. Tuli ju mõne aja pärast ka sakslastelt käsk raadiod ära anda.Sakslastelt tuli ka korraldus kindlasti mõnd põllukultuuri, näiteks tatart, kasvatada. Seda  vilja meil  küll poldud kunagi kasvatatud. Tuli ka üldine pimendamise korraldus- selleks müüdi akende katmiseks paksemast paberist ruloosid. Pidudel keelati ära tantsimine.Talusid hakati tagasi andma jao kaupa, peamiselt heas korras eesrindlikke talusid. Lõõlas sai  oma talu tagasi Roometi pere (Seevelid ) Selleks kutsuti „uusi " peremehi pidulikele koosolekutele Estnia kontsertsaali. Uudismaasaajaid korjati esimestel päevadel kokku Pearna keldrisse ja varsti tulid mitmed nende perekonnaliikmed meile ,et isa kirjutaks saksa keeles palvekirju nende vabastamiseks.Nad lastigi vabaks ja minu teadmisel neist kedagi maha ei lastud.Ei olnud siis veel pealekaebamise kommet.Taludele pani nüüd sakslane peale ka metsanormid. Kui see aeg, et sakslased pidi Eesti maha jätma, kätte jõudis, tuli mitmeid sõjapõgenikke ka Lõõlasse. Kõigil meil oli muidugi hirm ,et kõik see,millest olime mõneks aastaks vabanenud,tuleb tagasi.

Isa aga ei kavatsenud ega ei püüdnudki kodumaalt lahkuda. Vend Laur sai 18 aastaseks ja sakslased jõudsid ta veel enne Eestist lahkumist mobiliseerida sõjaväkke, kust ta aga enne Saksamaale viimist suutis põgeneda. Kõik kellede talud põletati sõja ajal maha, olid jõudnud "saksa ajal" juba, üks paremini ,teine kehvemini, oma eeluruumid ja loomade laudad-tallid üles ehitada ning esialgu räägiti külas,et meil kolhoose ei tulegi.Venelane pani normid peale ja mõne aasta pärast tehti esimene nn. kulak valmis.Selleks sai Andrese talu pere.Normid tõsteti kulaklikul talul mitmekordseks, samuti mitmekordistus põllumajandusmaks. Minu isa mobiliseeriti 49 aastaselt veel vene sõjaväkke,mina ning vend Laur õppisime Paides.Isa sai tööle Järvamaa Teedeosakonda vanemraamatupidajaks, mis andis talle  sõjaväeteenistusest vabastuse. Ema jäi vanaemaga kahekesi talu pidama ning metsanorme täitma. Olen imestanud, miks ainult minu isa võeti mobilisatsiooni korras vene armeesse.Teisi ma külast ei mäleta ,kes oleks ka kutse saanud.Isa oli siis päeval oma 8 tundi Paides kontorilaua taga tööl, peale seda istus rattale ja sõitis koju Kuuramatsile. Ka  vend Laur sõitis maale  ja siis nad niitsid hilja õhtuni, ööst lisa võttes.Jõudumõõda tegid ka muid töid.Normid tuli ju täita.Vanaisa oli juba  aastaid enne surnud.Suvevaheajal olime  siis mina ,vanaema ja ema talupidajad. Kartulivõtt ja viljamasindamine jätkusid vana moodi-talud saatsid abijõudu selliste tööde puhul ,mida tuli teha 10 või enam inimesega.Siis mindi teise tallu ja tehti need tööpäevad tagasi. Nii käis see meie elu Kuuramatsil 4 aastat ,kuni isa lõpuks vabastati 1948.a. kevadel ja ta tuli koju talu pidama, mille omanik ta ametlikult ei olnud kunagi olnudki. Mõistes ,et kolhoosidest pole enam pääsu, otsustas isa koos naabritalu Oti omaniku H.Margiga kolhoosi hakata organiseerima. Lõõla küla ajaloos on see kõik teada ,mis siis juhtus. Kuuramatsi kuulutati kulaklikuks majapidamiseks ja  meile pakuti Piiumetsast endise Väätsa abivallavanema talu, sest asutati ju Lõõlasse kolhoos ning selle territooriumil ei tohtinud kulak enam elada. Isa keeldus. Siis keegi kaebas ja ta vallandati ning koos temaga vallandati ka  vend Laur  Järvamaa Teedeosakonnast. Siis otsustas isa ,et läheb Virumaale Porkunisse Võitööstuse pearaamatupidajaks. Seal me siis saime rahus elada ja kuna see kõik toimus üsna enne 1949.a. küüditamist siis ei viidud meid ka Siberisse. Ma käisin Paides Keskkoolis, mille lõpetasin 1950.a. Kui me Lõõlast  Porkunisse kolisime ,siis suutis onuga koos elav Reeda nimeline naine ikkagi leida momendi, et autojuhile kaevata, et me oleme kulaklik pere. Et võitööstuse autojuht ja isa alati olid hädas bensiini ülekuluga ,siis hoidis autojuht seda infot oma teada ja püüdis isa hirmu all hoida. Aga siiski hoidis ta oma suu kinni ja ei kaevanud. Porkuni võitööstus oli suur, kahe koorejaamaga ja töö seal väga raske. Isa oli siis juba vana ja ta tahtis minna väiksemasse kohta tööle ja elama. Kui talle pakuti Vajangu meierei pearaamatupidaja kohta, oli ta nõus.Sealt tuli ta 1955.a. tööle Tallinna Toitlustrusti Habersti Abimajandisse pearaamatupidajaks,kust siirdus pensionile 1960.a. ja suri raske haiguse tagajärjel 1962.a.Ema oli kogu elu kodune ja hakkas saama pensioni isa surma järel 22rubla 50 kopikat.Tallinnas elades viimased eluaastad ei jäänud ta ajast maha.Ta käis näiteks Õhtulehe kirjasaatjate kursustel ,tegeles fotoasjandusega,külastas muuseume, teatreid, kontserte ja muid kultuurilisi üritusi.Ta oli elu lõpuni optimistlik ja elurõõmus.Minu ema ja isa on mõlemad maetud  Tallinna Metsakalmistule