Sootsa talu 1965-1972.
Sootsa talu olevat nime saanud soost, mille ääres talu asus, esialgse nime Soo-otsa suupärastamisel.
Mind koos vend Andresega saadeti suvisel koolivaheajal Tallinnast ära Lõõlasse, Sootsa tallu. Sootsas elasid tädi Leene (ema õde Helene Aasavee) ja onu Juhan (Juhan Aasavee ). Meie isa Edgar oli progressiivne mees, temal oli juba 60-aastate algul autojuhi luba olemas. Vana Moskvitš Lõõlasse sõiduks võeti „prokaadist“(laenutusest). Hiljem, 1966.a. eraldati Sootsa Juhanile kolhoosist Saparoožetsi ostu luba ja isa sai võimaluse osta meie perele „ sapakas“, mille hiljem omandas meilt Margi Heints (Heinrich Mark, kes pärit Oti talust). Margi Heinrichi poeg Jüri on suur meistrimees ja vanade autode huviline ja seetõttu vurab see sapakas veel praegugi (2012 a.) sõita.
Sootsa tallu tuli sõita läbi Lõõla küla otse, niikaugele, kui võimalik, siis kuivati juurest vasakule, teele jäid sigala, Lassi talu, kus elasid kaks õde, kellest Martal oli üks jalg teisest palju paksem. Marta ja ta õde olid peaaegu alati õues, kui me linnast tulime ja siis tuli koos isaga tuppa minna juttu ajama. Seejäerel Allika talu, kus elasid Püti Volli, Püti Mahta ja Püti Leida. Püti Vollil oli alati piip suus ja jalas kalifee püksid, mis olid volüümi andmiseks põhku ja vanu ajalehti täis topitud. Vollil oli lai naeratus alati hambutul suul, kui ta meid nägi ja meile meeldis Volliga juttu ajada. Allikalt tuli keerata vasakule ja siis jälle paremale ja olimegi Sootsas.
Sootsasse sai ka üle Pihlaka mäe. Selleks tuli vana koolimaja juurest keerata vasakule, Jaani talust mööda ja paremat kätt Pihlaka mäest üles. Enne sigalat keeras tee vasakule. Tihtipeale oli tee üle Pihlaka mäe Sootsa taluni üles küntud ja teravili peale külvatud. Kolhoosi asjamehed aga ütlesid alati, et ajage endale tee sisse üle viljapõllu.
Lõõla küla elanikud olid kõik eestlased. Sootsa Leenel oli 4 klassi ja Juhanil 2 klassi kooliharidust. Lugeda nad oskasid ja kirjutamisega said ka enam-vähem hakkama. Lõõlas räägiti oma murrakut, mis erines eesti keele kirjakeelest. Vene keelt küll keegi ei mõistnud. Mäletan, et kunagi 70-ndate lõpul toodi Karpaatidest võõrtöölisi ja see oli minu ja Andrese jaoks suur sensatsioon, kui esimene venelane Lõõlasse jõudis. Huvitav, kas „karpaadid“ on ikka veel seal?
Lapsi oli Lõõlas vähe. Parimatel aastatel käis Lõõla algkoolis 5-8 last. Meie mängukaaslasteks olid Jaani Ain, Koopa Maret ja Miku Kalev. Koopa Mareti pere kohta räägiti, et nemad on rikkad, sest ema Hilda töötab sigalas. Levis kuulujutt, et kui nad käisid hoiukassasse raha viimas, siis olevat hoiukassa pandud teistele inimestele kinni ja tegeleti ainult nendega, sest rahad olla olnud nii suured. Meil Maretiga oli lubatud sigalas mängimas käia ja meile meeldis seal. Ainult vahel, kui Maasika Jaan käis sigu ruunamas, oli kurb kuulata, kuidas sead röökisid, muidu ruigasid sead rahulolevalt ja olid iegi meie lemmikloomad . Vahel kui vend Andresel igav hakkas, harjutas ta oma maadlusvõtteid kõikide peal, kellest jõud üle käis: küla laste, minu ja tädi Leene pikalikeeramine kartulivagude vahele ei valmistanud talle mingit raskust.
Aastaid hiljem sain teada, et Tuuleveski talus olid suvel Kruusmanni poisid, kes on meile kaugelt sugulased. Tuline kahju, et tutvusime alles 1982.a. Tallinnas.
Sootsa Leenel ja Juhanil olid majapidamises loomad: siga, lehm, kanad, kass ja koer. Toit oli seega omast käest võtta, nagu kõikides teisteski taludes. Kohalikus poes liha ega piima tavaliselt ei müüdud, juustu ja odavat keeduvorsti aga küll. Siga tapeti jõuluks ja ülejääk pandi suurde tünni soolduma. Põhiliseks toiduks maal oligi soola pekk praekartulitega, vahelduseks soust ja keedetud kartulid. Sea rasvaga praeti mune ja pannkooke. Õuntest, tikritest ja rabarberist keedeti magusat suppi ja seda söödi tavaliselt koos pudruga. Suvel, kui piim hapuks läks, söödi palju kama. Muud toitu ma ei mäleta. Leene ja Juhan olid väga kokkuhoidlikud, kunagi ei visatud toitu ära, vaid kõik ülejäägid söödi ära või anti loomadele, isegi nõudepesu vesi kallati sigade toidu hulka. Usun, et see kogemus on on tekitanud minus põhimõtte kogu eluks, toitu mitte ära viskata.
Kui meil igav hakkas, sõitsime jalgrattaga Indrekule, kus Heinrichiga oli tore juttu ajada. Heindri pidas mesilasi ja olime mee peale ka maiad, eriti vend Andres. Andres ei julgenud ise otse mett küsida, aga lasi minul juttu teha küsimusega „kuidas mesilased elavad”. Sellepeale tõigi Heindri meekärje välja. Kui isa Edgar Lõõlasse tuli, siis tavaliselt käisime Mihkli talus, Liinel ja Eedul külas ja Markide pool Indrekul.
Vahel sõitsme metskonda, kus elasid sugulased Villid: Salme, Arno, Sulev, Aavo.
Mäletan, et alati pakuti linnainimestele toitu kaasa: mune, piima, õunu või kartuleid.
1970-ndate algul kolisid Leene ja Juhan Tallinna ja Sootsa talule pandi tuli otsa. Maa läks uudismaa alla. Nüüd ei ole isegi teed, mis sinna viiks, alles.
Kirja panid Anu ja Andres