[foto voldemar-sleter.gif]

Käesoleva aasta 6. veebruari Järva Teatajas ilmus lugu "Lõõla küla pole kunagi nii vaene olnud kui praegu."

Olen seal külas elanud sünnist 20. eluaastani, kui läksin Eesti Vabariigi kaitseväkke aega teenima. Seega on minul kui endisel külaelanikul üsna avar vaade endisaegse jõukuse või vaesuse üle.

Tegemist oli kolmikkülaga

Lõõla küla nime alla mahtus kolm küla. Lõõla oli kõige suurem, ostetud talude arv oli peamised majapidamised, äärealadel mõned saunikud.

Vissuvere külas oli 12 - 15 ostetud vanatalu ja kümmekond mõisast eraldatud asundustalu, siis veel kümmekond majapidamist mööda soosaari laiali, kust mõnel puudus hobusega suvel väljapääs. Nehatu külas oli kaks vana ostetud talu ja kümnes asundustalu.

1938. aasta põllumajandus-loenduse andmetel oli kolme küla peale kokku saja suitsu ringis - kust korstnast tõusis suits, seal oli elu.

[foto Rein-Ounapuu.jpg]

Pao talu peremees Rein Õunapuu oli hakkaja ja energiline mees. Juba selle sajandi algul pidas ta plaani auruveski ehitada, ehitas aga lõpuks tuuliku. ARHIIV

 


Kui võtta elanike jõukuse mõõdupuu aluseks põllundus või loomakasvatus, siis see oli peaaegu võrdne, kellel oli vähekenegi põllumaad, sellel oli ka lehm laudas.

Paljudel taludel (eriti metsa ja soosaarte taludel) oli suurust küllaga, kuid suurem osa pinnast oli lepik või soovõserik, põllumaad neli kuni kümme hektarit, aga loomi peeti ikka iga põllumaa hektari kohta üks sarvekandja.

Peale selle üks või mitu hobust vastavalt põllumaa suurusele,samuti olid igas peres sead-lambad.


 

Selline nägi välja Lõõla külatänav veel 20. Sajandi alguskümnendil. ARHIIV

 

Külas oli jahu-saeveski, mis oli kahe talu peale kokku ehitatud. Oma piimatööstus (meierei) valmistas kohapeal eksportvõid, mida saadeti Taani või Inglismaale.

Oli kolm viljapeksu masinaühistut: kaks aurukatlaga töötavat, üks mootoriga tööitav. Raba talu peremees ostis isiklikult Deeringtraktori viljapeksumasina ja uudismaa harimise riistadega, sest 1930. aastast alates läks kolmes külas uudismaade harimiseks lahti. Seda tänu Vissuvere-Väätsa veeühisuse tellimisel valminud suurele magistraalkraavile, mis oli Piiumetsa jõest alates 15 kilomeetrit pikk. Samuti aitas kaasa riigi poolt uudismaadele makstav toetus, mida oli kuni 50 krooni hektari kohta.

[foto Loola-kylatanav.jpg]

Tegutses kõikvõimalikke seltse

Seltsid töötasid kõik aktiivselt, ei olnud ainult linnukesed paberil: Lõõla - Vissuvere Piimaühisus omas võitööstusega meiereihoonet; Lõõla - Vissuvere tuletõrjekomando; Väätsa kaitseliidu kompanii Lõõla rühm; Lõõla naiskodukaitse salk; Lõõla Rahva Raamatukogu Selts; Lõõla Maanaiste Selts; Lõõla Maanoorte Ring; Lõõla noorkotkaste salk; Lõõla kodutütarde salk; Lõõla Spordiühing; Lõõla - Vissuvere algkooli kooperatiiv.

See kooperatiiv loodi lasts silmaringi ja usalduse laiendamiseks. Laste hulgast oli valitud juhatus.

Esimees oli õpetaja, aga kassapidaja, sekretär ja ärijuht õpilased. Ärijuht pidi tulema pool tundi enne tundide aulgust hommikul kaupluse kappia avama, et teenindada lapsi, kes osta tahtsid.

Selle kooperatiivi kaudu said lapsed sügisest alates osta ka Suurem osa oma kooliõpikutest. Müügil oli kõik tarvilik kirjutamiseks, Joonistamiseks, käsitööks.

Oli ka kommi, et suu magusaks teha: mäletan, et üks klaaskomm maksis üks sent.

Kooperatiiv oli registreeritud Paide Tarvitajate Ühisuse Iva liikmeks, sest liikmed said kauba teatud protsendiga odavamalt.

Kõige aktiivsem seltsielu korraldaja oli Lõõla Rahva Raamatukogu Selts. Seltsil oli sellel ajal ka suur korras raamatukogu.

Näiteks tegi selts tantsukursusi. Palju tehti näitemängudega pidusid talvel Lõõla algkooli klassiruumis sisseehitatud laval, suvel Kuura talu küünis ja tuletõrjehoones.

Suvised suured tuletõrje ja kaitseliidu peod olid väljas looduslikult kaunis kohas Käärikaasikus, kus oli tantsuks kohaldatud laudpõrandaga suur küün.

 

[foto tuletorjujate-paraad1938.jpg]

 

Tuletõrjujate paraad 1938. Aastal Lõõlas. Keskel on valveseisangus Sepa Juhan. ARHIIV

 

Nendel pidudel mängis Väätsa kaitseliidu kompanii puhk-pilliorkester. Talvistel sisepidudel Lõõla algkooli keelpilliorkester.

Pidude korraldajaid oli veelgi: Lõõla Maanaiste Selts ja Lõõla Maanoorte Ring. Nendel pidudel oli oma einelaud.

 

[foto kooliorkester1936.jpg]

 

Koolil oli orkester, mida juhatas Eduard Praks (foto 1936). ARHIIV

 

Talvistel pidudel olid eeskavas suusavõistlused, suvistel spordivõistlused.

Lõõla algkooli peod olid jõulude ajal ja kevadel kooli lõppedes ikka näitemänguga. Etendati viievaatuselisi näidendeid, nagu näiteks “Põhjanõid”.

Rahvas oli aktiivne, seltskonnaelust võeti agaralt osa.

 

 

[foto Hugo-Vilbok.jpg]

Lõõla Raba talu perepoeg Hugo Vilbok oma puugaasil töötava Deering traktoriga. Sõjaajal ei jätkunud bensiini ega naftat, see läks sõjamasinatele. ERAKOGU

 

Lõõlas oli suitsumehi vähe

Aastatel 1930 - 1940 oli elu külas haridustasemelt kõrgel järjel. Vaid ühel perel oli raskusi laste koolitamisega.

Inimesed olid tavaliselt kooliharidust saanud kuus klassi. Oli ka rahvaülikoolis käijaid, viimane asus Harjumaal Ravilas. Paljud omandasid põllumajandusharidust Vodjal ja Jänedal.

Külas oli kauplus, vahel ka kaks. Liigeldi sellal ikka hobustega, noorted olid jalgrattad, neid oli igas peres.

Palju oli peredes noori ja mis eriti selle küla omapära – suitsetamist peaaegu et polnud. Minu kaasaegsete - nii minuvanuste kui ka minust nooremate ja vanemate hulgas - oli ainult paar suitsumeest.

Pidudel polnud kunagi näha suitsu ega joomase peaga noori, kui, siis suviti väljast tulnud võõraste seas oli ehk mõni suitsumees.

Lõõlas mängis ka esimene raadioaparaat juba 1925. aastal. See oli Kuuramatsi talus Johannes Tohvelmani ostetud.

Tema oli ka kõige haritum mees külas, gümnaasiumi lõpetanud.

Ühiskondlikus korras tehti palju, näiteks ehitati tuletõrjehoone. Kogu palgi- ja lauamaterjali kandsid kokku inimesed, kes kaks, kes viis palki. Palgid saeti saeveskis prussideks torni tarvis.

Töötati sentigi saamata. Nii on valminud kõik tolle aja Eesti tuletõrjehooned.

Suuremas osas taludes oli niidumasin ja riisumisreha, neid seadmeid kasutati ka viljalõikusel lisaagregaatidega varustatult.

Niisugune oli elu Lõõla-Vissuvere külas enne suurt sõda, mis viis sõtta ja metsa 48 noort meest, kellest polnud enam tagasitulijaid.

 

Soosaared olid omaette maailm

 

Vissuvere küla juurde kuulusid ka Tagametsa soosared seal asuvate talude ja nende elanikega. Talusid oli soosaartel kokku 12.

Kaitsemetsal oli kolm talu 15 elanikuga, Tudavere Eesmäel kolm talu 13 elanikuga, Kaasiksaarel kaks talu üheksa elanikuga.

Oli ka soosaari, kus pea1 vaid üks talukoht. Nahkmetsa, kuue (sealt suvel hobusega välja ei pääsenud), Tudavere kuue, Tõnussaare nelja (neil oli kõige suurem põllumaa) ja Ahimetsa kaheksa elanikuga.

Praegu on veel asustatud kaks soosaart: Nahkmetsa, kus asus ka jahimeeste kodu, ning Tõnussaare, kus elas metsavaht.

Kõik teised olid ammu tühjad, ka hooned hävinud, ainultTudavere hooned on alles. Aastal 1938 lõpetati seal uus hoonestamine.

Selleks ajaks oli Tudavere talu eeskujulikult välja ehitatud: oli nelikant taluõu, igal küljel vastav hoonestus.

Elumaja viie toa ja suure köögiga asus lõunaküljel. Majal oli vastu lõunat klaasveranda, avatud suurde viljapuuaeda. See omakorda oli piiratud toreda kuusehekiga.

Talus oli viljapeksumasin, mis töötas petrooli jõul. Peale selle tehti teenustööna taluperedele katusepilpaid või laaste, saeti katuselatte ja viljavärava puid.

Talve hakul käidi taludes alusturvast peenestamas.

Kõik need masinad-agregaadid olid talul olemas. Oma loomade Tarbeks tegutses jahuveski, kaheksatiivaline tuule jõul töötav agregaat asus aida otsas kuuri katusel.

Seal käidi ka ümbruskonna peredest õllelinnaseid jahvatamas. Tuule puudusel oli kõrval valmis korralik käsikivi. Seda tuli oma lihaste jõul käivitada.

Perel oli kuus tööjõulist liiget, seega lubas tasuta tööjõud suvel palju heina teha, seda ümbruskaudselt riigi kuuluvalt sooheinamaalt.

Seetõttu oli ka loomakari suur: kümmekond lüpsilehma, peale selle noorkari ja kolm hobust, kümme siga. Nad kõik vajasid tööd ja toitu.

Kuigi talul oli põllumaad ainult kümme hektarit, suudeti hea väetise ja korraliku harimisega kõiki toita ja mitte halvasti.

 

Soosaartel oli suvel vaikne

Eriline üksik talu oli Nahkmetsa. Sealt suvisel ajal hobusega väljapääsu polnud. Kõik välisveod ja tarbeesemed tuli talvel kohale toimetada.

Hiljem muretseti tallu väike mootoriga jahuveski ja suvel toimetati ka väike viljapeksumasin plankudel meeste jõul kohale.

Üldiselt oli soosaartel suvel elu vaikne, tarvilikud kāigud tehti ainult hobuvankril ja noortel oli peamine liiklusvahend jalgratas.

Selle eest oli talvel liiklus hästi tihe, sest üle soode-rabade käisid suured talveteed. Eriti metsamaterjalide vedu Saarnakörve ja Epu vahtkonnast Paide.

KõikTüri paberivabriku ning Türi ja Paide linna kütus veeti seda talveteed mööda Paide raudteejaama, sealt raudteitsi Türile ja mujale Eestisse.

Talviti oli neil teedel tihti paarsada hobust korraga liikumas, suveteede kaudu Türile talvel ei pääsenud, sest Kirna mägedest ei saanud koormad läbi.

Sellisena oli elu üsna rõõmus, sest omavaheline läbisaamine oli hea ja paljud pered olid sugulussidemetes.

 

Lõõla ja Vissuvere koolide ajaloost

Edgar Oltjer 

Vormiliselt kohustas riigivõim koole asutama seoses pärisorjuse kaotamisega. 1816. aasta seaduse järgi pidi Tallinnamaal olema vallakool igas kogukonnas, kus vähemalt tuhat hinge. Juba 1819. aasta analoogiline seadus Riiamaal kohustas koole looma kogukonnas, kus vähemalt viissada hinge.

On vähe andmeid nende seaduste rakendamise kohta. Siiski on teada, et koolide edendamisele aitas kaasa 1832. aasta kirikuseadus, mille järgi kirik jäi nende töö peamiseks suunajaks, aga samuti 1856. aasta talurahvaseadus. 1868. aasta seadus reguleerib ka õpetajate palka.

Selles on öeldud, et kooliōpetajal peab olema vähemalt hea sulase palk, selle alammääraks seatakse 50 rubla aastas.

 

 

[foto Vissuvere-algkool1933.jpg]

Lõõla-Vissuvere algkooli õpilased ja õpetajad 1933. aasta kevadel.

Esimeses reas (vasakult) Leida Rodendau, Arno Ehand, Ellen Randmäe, Rein Köst, Edgar Oljer, Heino Randmäe, Voldemar Selter (loo autor), Elmar Rajala, August Viidemann, Artur Mikser.

Teises reas Selma Treier, Hermiine Köst, Helmi Köst, Helmi Ehrenvert, kooliõpetaja (nime ei mäleta), Salme Saanberg, Valve Mäemat, Hilse Kriivan, Armilde Kolk, Telehte Selter.

Kolmandas reas Linda Rodendau, Johannes Oltjer, Johannes Nurm, Mart Köst, Ilmar Reinpalu, Jüri Köst, Alma Loo, Meta Ubak, Helene Ruuben, Rudolf Maasikas.

Neljandas reas: koolijuhataja Köst, Erich Sipelgas, Helme Õunapuu, Erich Saanerg, üks võõras poiss, Ants Allmann, Adele Ehand, Leida Pinder.

Enamik tolle aja poistest on surnud, suur osa nii metsas kui lahinguis. Tagaplaanil on Kuura talu küün, kus tantsiti ja tehti näitemängupidusid. ARHIIV

 

Koolide asutamine edenes visalt, selleks olid küllaga tōsiseid põhjuseid. Nende hulka tuleb arvata õpetajate puudumist, mõisnike ja kirikuõpetajate huvipuudust asja vastu ja lisakulusid seoses sellega, talurahva vaimupimedust. Loomulikult puudusid koolimajad, õpikud ja muu kooliõpetuseks vajalik.

Valga seminar Liivimaal asutati alles aastal 1849. Eestimaal valmistas köstreid ja kooliõpetajaid ette Kuuda seminar. Viimase kaudu sugenes ka Türi kihelkonda juba õpetatud koolmeistreid.

Koolmeistritest energilisemaks tuleb pidada Vahastus tegutsenud Karl Kirschbaumi.

Ja ometi oli Türi kihelkonda õnnistatud liberaalsete ja suhteliselt edumeelsete pastoritega. 1828. aastal Türile oma isa asemele õpetajaks asunud Voldemar Eugen Grohmann oli kasvanud koos kohalike lastega, tundis põhjalikult olusid ja rahva hingelaadi.

Koos õemehe, hilisema kuulsa akadeemiku Wiedemanniga uurisid nad eesti keelt, mida mõlemad suurepāraselt tundsid.

Leevendamaks koolmeistrite puudust, loodi Grohmanni algatusel ja toetusel Vahastus midagi õpetajate seminari taolist, kus köster-kooliöpetaja Karl Kirschbaum valmistas ette koolmeistreid kihelkonna koolidele.

llmselt lasi Grohmanni eestisõbraliku hoiaku juurdumine pärast tema 48 aastat töötamist Türi õpetajana valida tema järglaseks Andreas Kurrikoffi, esimest eesti soost pastorit mitte ainult Türil, vaid kogu Tallinnamaal.

Lõõla kooli kohta on andmeid 1826. aastast. See on kümme aastat pärast esimese koolide kohta käiva seaduse ilmumist ja tunduvalt varasem kui enamiku Türi kihelkonna koolide asutamisaasta. Nii näiteks on teateid Vissuvere kooli (Kirna kogukond) asutamisest alles 1859. aastast.

 

Lõõla koolmeistrid

Lõõla esimesed koolmeistrid olid vennad Jeelid: Toomas (1826 - 1842) ja Jaan (1843 - 1845). Kirikuraamatud kõnelevad, et aastani l 826 töötas kool Sillaotsa talus, siis sai endale ulualuse palvemajas, millest kujuneski Lõõla esimese põlvkonna koolimaja kuni aastani 1895. 1846 - 1862 oli kooliõpetaja Mart Pihlak. Pärast teda hakkas ligi neljakümneks aastaks Lõõla koolmeistriks Juhan Mikser, kelle külataadid hiljem kuulsaks kõnelesid.

Pihlakud ja Mikserid on Lõõla põlised perekonnad, nendesse suguseltsidesse kuuluvad inimesed elavad Lõõlas tänapäevani.

Kuigi ka Jeelide nimi vilksatab mõnes lõõlalaste sugupuudes kuni üheksateistkümnenda sajandini. Siis surid sellenimelised inimesed ilmselt meesjärglaste puudumise tõttu välja.

Need napid andmed Lõõla kooli kohta tekitavad omakorda küsimusi, millele ei saa kindlat vastust.

 

[foto rahvamaja-orkester-1932.jpg]

 

Lõõla rahvamaja orkester 1932. Aastal. Johannes Õunapuu (vasakul), Eduard Hindrek, Hugo Õunapuu, Rihard Neufahl, kes oli orkestrijuht, Leida Tonsberg ja Helja Kreeps. Fotolt puudub Alfred Treier. Orkester mängis tantsuks ja andis kontserte. ERAKOGU

 

Kool kirjaoskuseta

 

Kui kool tegutses Lõõlas juba 1826. aastast, siis kuhu jäid kirjaoskajad peremehed. Kuigi leidus ka kirjaoskajaid, olid need siiski vähemuses ja veel talude päriseks ostmise aegu päris 19. sajandi lõpul ilutsesid kontrahtide all raskete talupojakätega veetud ristid.

Ilmselt oli kooli pidada keisri kurjast käsust hoolimata vähemal või rohkemal määral formaalne, tõelise kirjaoskuse sai sealt ainult mõni üksik.

Juhan Mikseri asumisega Lõõlasse koolmeistriks läks sealses hariduselus kõik oma kohale. Mikser sai koolmeistrihariduse (kuigi mitte õiguse) Vahastus Karl Kirschbaumi juures.

Lõõla noorsugu asus ta hariduse juurde juhatama l 863. aastal ja tegi seda vahetpidamata ligi nelikümmend aastat.

Paljude häda - vilets vene keele oskus - sundis teda alles kahekümnenda sajandi künnisel koolmeistri kohast loobuma. Siis oli ta jõudnud järglaseks kasvatada oma poja.

 

Koolid 19. Sajandil

 

Vissuvere kooli ajalugu on Lõõla omaga võrreldes mitmes mõttes erinev. Esmaandmed Vissuvere kooli kohta on 1859. aastast, kui koolmeister oli Juhan Tuglas.

Tolleaegset kooli peeti Uustla talus. Aastatel 1862 - l880 tegutses kool Kalmu (Miksi) talus, õpetajad olid Mihkel Mein, Jüri Aaron ja Hans Põdra.

Andmed õpilaste arvu ja õpetatavate ainete kohta puuduvad, neid pole ka Lõõla kooli kohta.

Hans Põdra ametiajal 188l . aastal ehitati Vissuvere uus koolimaja. See oli Lõõlast tunduvalt ajakohasem, aga ometi oli juba sajandi lõpuks kitsaks jäänud.

Seda hoonet oli siiski määratud kauaks: on alles praegugi, kuigi ammu juba mitte oma esialgsetes ülesannetes. Paar aastat tagasi täitus majal sada aastat.

Hans Põdra oli ka möödunud sajandil Vissuvere kooli kauaaegseim õpetaja, ta töötas kuni 1886. aastani, kokku kolmteist aastat.

Pärimuse järgi üritas ta 1870. aastal laulukoori asutada, arvatavasti esimese üldlaulupeo mõjul, aga kui edukalt, pole teada.

llmselt polnud ka töötingimused eriti kiita,. õpetajad vahetusid tihti. Sajandi lõpuni öpetasid Vissuveres Mihkel Näks (kuni 1895), Johannes Johans ja Hans Valk. Kahekümnendal sajandil töötas Vissuvere kool aastani 1918, miI Lõõla ja Vissuvere liideti. Vissuvere koolimaja oli kasutusel haridustemplina l 929. aastani.

1900. aastal tuli õpetajaks Hans Kornit, kelle juhtimisel sai hoo sisse seltskonnategevus.

Alles Korniti sõttaminekuga kandus seltskonnaelu raskuspunkt üle Lōölasse (1914).

 

Mälestused Vanast Mikserist

Veel selle sajandi esimesel poolel olid mälestused läinud sajandi lõpu koolidest värsked ja elavad, suurem osa tolle ajajärgu juhtivast ja teovõimelisemast elanikkonnast oli hariduse saanud Lõõlas ja Vissuveres.

Kuigi kooliharidus piirdus ainult kahe või kolme talvega, oli see ometi haridus, mis võimaldas edukalt majandada talusid, luua organisatsioone ja panna neid tegutsema, võtta osa poliitilisest elust ja kasutada loovat energiat sihipäiraselt. Esmane osa oli siin olnud koolmeistril.

Juhan Mikserit ehk Vana Mikserit mäletati külas hästi. Tema asjalikkusest ja erakordsest karmusest räägiti legende. Viimane tuli peamiselt tema keevalisest iseloomust. Kasvatusmeetoditest tunnustas ta peamiselt ainult ühte: kere peale andmist. Ajal, mil isegi mõisnike kodukariõigus oli jäänud mnevikku ja Euroopa arusaamade järgi igasugune füüsiline karistus oli lubamatu, kestis see Lõõlas edasi.

Rahvas polnud jõudnud veel uute mõtete ja mõistetega harjuda, vitsahirmu peeti kahekümnendalgi sajandil iga mõistliku kasvatuse koostisosaks.

Vaheetapina kasutati sajandivahetuse koolides näiteks põlvili hernestele nurka panekut, aga Mikseri tegevusse see kuuldavasti ei jõudnudki.

Mikseri kasvatusmetoodika peamine rekvisiit oli pikk painduv “kaardinäitamise vemmal”, nagu seda tollal kutsuti. Sel atribuudil oli mitu head omadust.

Esiteks ei saanud selle olemasolul klassis olla seadusevastast tõlgendust. Teiseks oli see kohapealne, kergesti taastatav toode, sest pajuvõserikke võis kõikjalt leida.

Kolmandaks oli ese kaardikepina tõepoolest tarvilik: Mikser oli geograafias erakordselt tugev ja armastas lastele maateaduses pikki seletusi anda.

Tema enamkasutatud väide oli, et Ukraina on Euroopa viljaait. Mikseri kasvatuskreedoks jäi, et usk (muidugi Jumalasse) peab olema niisama kindel kui silgupütt, mis soolvett peab.

 

Vilets vene keel

 

Ühes asjas läks Lõõla koolis elu oma rada, hoolimata kroonu käsust ja kõikjal mujal sisse viidud korrast.

Tundides õpiti vähe ja halvasti vene keelt, vahetunnis ei kõneldud seda hoopiski. Mikser isegi ei mõistnud seda kuigi palju ega osanud ka õpilastelt nõuda.

Mitmel korral oli seetõttu tema ametisse edasijäämine küsitav, aga ikka ta püsis, sest asendajaid polnud kusagilt võtta.

1888. aasta 8. aprillil autasustas teda isegi parun Engelhardt “Tallinna-ma üllema koolikohto nimel” kiitus- ja tänukirjaga 25 aasta teenistuse eest koos 25 rubla suuruse preemiaga. Töö lõpetas Mikser alles sajandivahetusel, olles ameti üle andnud oma pojale.

Juba koolide asutamise käisu juurde oli öeldud, et koolmeistri palk ei tohi olla väiksem hea sulase palgast.

Pole teada, kui palju palka sai sulane, aga Mikseri palgaolude üle võib otsustada 13. mail 1868. aastal Laupa valla talitaja Toomas Sambliku, Lõõla talitaja Jaan Saarmanni ja Mikseri sõlmitud kontrahti järgi. See nägi koolmeistri palgaks ette 35 rubla ja ühe tsetverdi otri maga(si)nist. Peale selle (arvatavasti ka koolimaja tarbeks) “75 koormad aggo ja weike korem peeropuid”. Koolmeistri maksud ja teod jäid valla tasuda.

Nagu näha, ei küündinud koolmeistri palk siiski seaduses ette nähtud määrani (50 rubla aastas). Võibolla arvati selle summa juurde veel ka haod (küte), peerupuud (valgustus) ja oder. Kas viimased olid õlleodrad, ette nähtud koolmeistri vaimu teritamiseks ja omamoodi dopinguks?

Kooli ja tema tegevust kontrollis kõrgemalt poolt kirikuõpetaja (köstri või kohaliku vöörmündri kaudu), samuti mõisavalitsus, eesotsas paruni ja talitajatega. Vanade dokumentide järgi otsustades võtsid vähemalt talitajad ja vöörmündrid seda kohustust tõsiselt, õpetajate ja parunite kohta pole teada.

Koolimaju oli läinud sajandil põhiliselt ainult üks nn esimese põlvkonna koolimaja, uus ehitati üsna sajandi lõpul.

 

Kahekümnenda sajandi kool

 

[foto kivi-avamine.jpg]

 

Vissuvere koolimajas peeti ka osa Lõõla kooli tundidest. ARHIIV

 

Tollest vanast koolimajast kõnelesid vanemad mehed meelsasti, kuid ühelgi neist ei tulnud mõttesse võtta tükikest paberit ja märkida üles kas või lihtnegi plaan. Veel kümmekond aastat tagasi võis hea tahtmise juures mõne vanuri leida, kes osanuks maja kohta üht-teist seletada, kuid praegu pole neist enam kedagi alles.

Eraldi koolid Lõõlas ja Vissuveres tegutsesid kuni aastani 1918. Vissuveres töötas kool kuni lõpuni 1881. aastal ehitatud hoones.

1900. aastal tuli õpetajaks Hans Kornit, kes jäigi sinna kanti elama ja mängis hiljemgi kohalikus vaimuelus olulist osa. Kui ta 1914. aastal sõtta läks, pidasid lühemat aega kooliõpetaja ametit Andres Rõuk, Helene Väli, Aliide Kondas, Jaan Partsmit ja

Marie Tuiman.

l 918. aastal tuli Kornit küll tagasi, kuid sai üheainsa talve õpetaja olla, sest 1919. aastal ühendati Lõõla ja Vissuvere Lõõla rahvakooliks, hilisema nimetusega Lõõla-Vissuvere algkooliks.

Lõõlas algas uus sajand õppetööga vastses koolimajas (1895) uue õpetaja käe all. Koolitarkust tuli jagama vana Juhan Mikseri poeg Johannes, kes oli isa ameti üle võtnud.

Noorel Mikseril oli küll juba nõutav seminariharidus ja keeleoskuski vajalikul tasemel. aga tema l4aastane tööaeg Lõõlas polnud edukas. Johannes Mikseri vaim ei pidanud koormusele vastu - juba esimeste tööaastate jooksul esines tal vaimuhaigust.

Uus ja tähelepanuväärne järk Lõõla-Vissuvere algkooli ajaloos algas David Kösti tulekuga Lõõlasse kooliõpetajaks 1912. aastal. Köst oli Suure-Jaani mulk. Loomult vaikne ja tagasihoidlik, aga juba vastava hariduse ja hea vene keele oskusega.

Köst jäi Lõõlasse kooli-juhatajaks tervelt 22 aastaks, kuni aastani 1933. Ta oli tüüpiline külakoolmeister. Õpetas lapsi, kirjutas vajadusel palvekirju ja avaldusi, pidas kooli juurde kuuluvat talu, mattis surnuid ja ristis lapsi.

Enamik tol perioodil sündinud lõõlalasi on Kösti ristitud. Kuigi tagasihoidlikku Kösti ei saa just pidada kogu Lõõla seltskonnategevuse hingeks, oli ta siiski asendamatu koorijuht ja aitas kaasa muudele kultuuriüritustele.

Kuna ta jäi kogu Lõõla-ajaks poissmeheks, siis ei keelanud ta seltskonnale suuremateks üritusteks kunagi oma korterit. Seda osati vääriliselt hinnata alles pärast Kösti Lõõlast lahkumist.

Nagu näitavad Köstist järele jäänud kirjad, mõistis ta väga hästi vene keelt kõnes ja kirjas. Mõne aasta pärast aga kadus vajadus vene keele oskuse järele, nüüd vajati hoopis saksa ja inglise keele õpetajaid, neid keeli aga Köst ei mõistnud.

Suurt tüli sellest siiski ei tõusnud, sest kooli suurenedes ja õpilaste arvu paisudes tuli nagunii veel teine õpetaja palgata. Tema õpetada jäid matemaatika, usuõpetus, maateadus, kodulugu ja poi ste tööõpetu s, muid hindeid hakkasid õpetama noored õpetatud koolipreilid.

Seoses kooliolude üldise paranemisega kahekümnendatel aastatel muutusid need ka Lõõlas, aga praeguste arusaamade järele olid need kaugel ideaalsest. Koolil oli kaks klassikomplekti, kummaski oli üheainsa õpetaja Juhendamisel kolm klassi.

Klassid asusid eri kohtades, üks neist Lõõla koolimajas, teine erinevatel aegadel Vissuvere koolimajas, Pearna talu uues häärberis või “Kalmu koolimajas”.

Laienenud oli õpetatavate ainete nimistu, lugemisele-rehkendamisele ja piibliloole lisandusid maateadus, looduslugu ja kodanikuõpetus, viidi sisse üldine tööõpetus.

Loodus- ja kodukohaarmastust hakati kasvatama sihipäraselt, seda oli tehtud juba enne (ilma)söjaaegses koolis.

Metsapäevad, mis varem olid olnud lihtsalt jalutuskäigud rohelusse, jäid tavaks kuni 1940. aastani. Igal kevadel käidi riigimetsas metsa istutamas, seal kuulati ka metsaülema loenguid loodusest ja metsast. Korraldati igakevadisi emadepäevi, lastesse

sisendati viisakust, austust vanemate inimeste, töö ja leiva vastu.

Koolijuhataja Köst töötas Lõõlas peaaegu vahetpidamata, ainult 1914. aastal võeti tedagi sõtta. Sellest pääses ta siiski üsna ruttu: juba sama aasta detsembris oli ta jälle tagasi.

Tema äraolekul oli õpetajakohustusi täitnud keegi Klemeti (Klementi) nimeline naisõpetaja Tapalt. Kooli-juhataja ametis vahetas teda välja alles Paul Martjak aastal 1934, keda omakorda asendas kaks aastat hiljem Eduard Praks. Praksi asemel tuli alles 1944. Aastal Kivisikk ja 1950. aastal Merilo.

 

Voldemar Selter

 

Mälestused metsakolkaist pärinevad minu vanaisa Jaan Selteri juttudest, mida ta minu poisikesepõlves sealsest elust kõneles, aga ka minu enda varajastest kogemustest. Seal soosaarte läheduses elasin oma elu esimesed aastakümned.

 

Soosaarelt ei pääsenud

 

Kuidas Nahkmetsa rahvas suvel välja pääses? Ei kuidagi. Kui nende vanaisa jaanipäeva paiku suri, tuli teda Türile pühitsetud mulda sängitamiseks laiarattalisel heinakärul Vissuverre toimetada.

Kõikjal õõtsus soo ja lainetas vesi. Kui sügis juhtus olema vihmane, laius Nahkmetsa ja Vissuvere vahel üks selge jääväli, kus segamas vaid mõni põõsas ja viletsad kase- vōi männihakatised.

Ühel niisugusel puhul tõi Nahkmetsa Volli kelgukoorma teri Vissuverre, kus tema õemees need oma hobusega veskile toimetas. Soo peal oli jää veel hobusega sõita nõrgavõitu.

Vanasti oli sääl saarte pääl tore elada. Sood ja rabad olid lagedad, ainult mõned väikesed männinässid ja kasevõsad, kõik oli näha kuni silmapiirini.

Saari oli väga palju. Suuremad olid Kaasiksaare, Kaitsemetsa, Kõnussaare, Virbsaare, Ahimetsa, Eest-Tudavere ja Taga-Tudavere.

Harjumaa piiresse jäid Pöiati ja Sillaotsa. Aga väiksemaid, kus ei elatud, oli veel palju rohkem - soos kõik pikuti ikka põhja-lõuna suunas.

Tudavere taga oli Kübarsaar, selle taga Kitsesaar, Tudavere-Nahkmetsa vahel Haaviksaar, selle taga Pohlasaar. Ja Nahkmetsa ümber Nairisaar ja Rähkmägi.

Viimase küljed olid mõnest kohast nii järsud, et üles ronides pidi kadakatest ja põõsastest kinni haarama. Sisemuses oli mägi eriti isemoodi.

Põhjapoolses otsas olid ilusad suured paeplaadid nagu üksteise peale laotud. Vanaisagi tõi säält rehetoa ahju lae katte, nii kuue kuni kaheksa sentimeetri paksuse. Lõunapoolne osa oli paras jäme kruus.

Aastail 1935 ja 1936, kui Eest-Tudaverest silda täideti, saagisid Tudavere, Heindri ja Johannes oma ehitustele palke Kübarsaarest, aga kuuseokkad ja Rähkmäe kruus veeti talgutel silla täiteks.

 

Talitee ja hommikused metsalised

 

Teine viletsa väljapääsuga koht oli Virpsaare, sealt pääses suvel välja ainult Pöiati, Sillaotsa ja Liivamäe juurde ja sedagi hästi kuiva suvega.

Ka taliteid sai kasutada. Suur talitee Saarnakõrvest Paidesse käis meilt mööda. Kui oli kõva külm ja Järvajõgi kinni, siis pääses Kübarsaare tagant otse üle jõe Paliveresse välja.

Kui aga jõgi ei kandnud, siis tuldi meie saarte alt hommiku poolt ja Miilimäe otsast üle raba Paliveresse. Olin alles väike poisipõnn, talvel aknast vahtides lugesin vahel korraga kuni 200 hobust ühes vooris, kui hakkasid pärast lõunat metsast tulema.

Esimesed metsaminejad möödusid hommikul kell neli. Eriti külmadel hommikutel olid regedel tuled peal, taha ree otsale oli löödud plekk, kus põletati heinu ja peeneid raage.

Teeäärsed heinakuhjad olid kõik alt kisutud, nagu kitsed oleksid kallal käinud.

Kõik metsaveod käisid Paide kaudu. Paidest viidi rongiga, kuhu vaja. Isegi Türi paberivabriku propsid veeti Paidesse. Türile polnud talvel võimalik vedada, suvetee oli suurte mägede vahelt talvel alailma kinni tuisanud.

Ega ka Tõnussaarelt suvel välja pääseda teab mis lihtne olnud. Sild Tudaveresse oli umbes üks kilomeeter. Põhi küll kandis hobust, tee oli aga igavesi kaikaid ja juurikaid täis ja suurem osa suvest ulatus vesi rummuni.

Tōnussaares kasvatati palju kartuleid, ikka neljal-viiel hektaril. Vahel ei jõutud rohkem harida, aga kartul kasvas hää. Siis esimese külmaga veeti nad regedel Kalda pere taha karjamaale. Olid sääl paljad, katmata virnad. Säält vedasid viinavabriku autod

kartulid ära.

Kui Tõnussaarel hein Haviksaarest tehtud sai, viidi sinna tosina jagu pulle. Tagasi aeti nad sügisel hilja, kui soo juba kandis.

 

Tõnussaare Anton

 

Tõnussaare Anton oli visa töömees, suure tööga korjas raha ja ehitas Paidesse kaks suurt maja, mis praegugi alles.

Tema töötegemisest räägiti legende. Tegid naisega kahekesi kogu talutöö. Sügisel, kui päevad lühikesed, võetud seal põllult kartuleid laterna valgel.

Need nuumpullid, keda ta Haaviksaares kasvatas, ajas sügisel jalgsi Tallinna tapamajja - aga sinna oli oma 80 kilomeetrit.

Ükskord, kui ta oma pullikarjaga Ülemistele tapamajja jõudis, tuli välja, et lihahinnad olid järsku tublisti langenud. Anton keeras pullikarjal otsa ringi ja ajas Tõnussaarde tagasi paremaid hindu ootama.

 

Huvitavaid jutte räägiti ka Esimese maailmasõja ajast. Ka siis oli sõjaväest kõrvalehoidjaid. Üks niisugune oli Nahkmetsa kõige vanem poeg Aleksander ehk Pöiatist pärit Labu Sass, nagu teda rahvasuus kutsuti.

Sõjaväejooksik oli ka Nehatu Andrese peremees, Lassi Kustase vend. Nad kõik on Ehrenvertid ja pärit Pöiatist musikaalsest perekonnast, kuulsad mööblimeistrid, tislerid ja orelite tegijad.

Kord suvel heinaajal oli urjadnik (selleaegne politseinik) läinud Nahkmetsa jooksikuid püüdma, ise paksus univormis ja mõõk vööl. Kui ta meilt möödus, oli minu onu Eedu pannud jooksu üle sooraba Nahkmetsa suunas Väldasoole, kus meie rahvas heinal oli.

Eedu sai sinna, säält oli jälle keegi edasi läinud. See, kes Nahkmetsa juures olevale Nairisaarele jõudis, vaadanud, et urjadnik pühkinud siis Taga-Tudavere Väljamäel higi.

 

Praagatünni peitu

 

Labu Sass jäänud aga päriselt pihku. Oli Kalda pere juures rabas lõpetanud puskariajamist, kui ametimehed jaol.

Labu Sass kiskus end riidest lahti, pani hilbud mätta alla ja ise praagatünni. Sel momendil, kui tünni vaadati, tõmbas Sass pea praaga alla.

Politsei läks minema, kuid väljas oli sügisene külmakahu, nii miinus viis kraadi. Sass rääkinud pärast, et nii mõnus soe olnud praaga sees, jää kas või kogu ööks.

Teine kord oli Labu Sass olnud Altsaares, kui urjadnik raba pealt tuli. Kuhu sa jooksed, ōu rabale näha kui peo pealt!

Sass tormanud lakka, aga kui politsei tuppa jõudis, siis jõudis Sass viilu otsast august välja, libistas mööda katust tagumiku peal alla ja pani metsa plagama.

See oli juba peaaegu Eesti Vabariigi sünni ja suure sõja lõpu eel. Politsei mehed jõudsid talvel Nahkmetsa ja said ka jooksiku kätte.

Ametimehed olid kahekesi, üks neist rohkem ülemus, hakkasid oma saagiga siis Paide poole minema, jõudsid Eivere metsa vahele, kui ülemusel häda käes. Läks metsa asjale, sest Nahkmetsas pakuti head ja paremat, noh, kõht ei pidanud sellele kraamile vastu.

Väiksem vend läks siis vangiga edasi ja kui sai teekäänaku taha, ütles jooksikule: “Lase nüüd jalga!”. Vang ei lasknud seda mitu korda öelda, ja läinud ta oligi. Paar-kolm pauku õhku saateks ja politseinikud marssisid Paide poole.

 

Saarte kultuurielu

 

[foto Kreepsi1920.jpg]

 

Lõõla-Vissuvere mehed August Mäematt (vasakul), Voldemar Ruuben, Johannes Õunapuu 1920ndatel aastatel Kreepsi üürimaja ees. ERAKOGU

Aga ka kultuuriline tegevus käis sääl saartel omamoodi. Iga teise jõulupüha õhtuks koguneti Nahkmetsa - siis sood juba kandsid. Oli vahel paarkümmend rege-saani õues.

Hobused pandi kõik küüni ja olid peremehe toidul. Rahvas istus samuti peolauas. Üks ruum oli tantsuks. Mindi Vissuverest, Altsaarest. Tudaverest, vahel ka Epost. Tuldi ka Viisust, Purdist, Rõõmäelt. Igal pool oli sel ajal noori.

Soosaare elanikud jäid Lõõlat ja Vissuveret tabanud jalgrattabuumist kõrvale, sest polnud teid, kus sõita. Igasuguste laadalkäimiste, pulmade ja lihtsalt lõbusõitude kõrghooajaks oli siin talv.

Oma pere rahvas sai ka juttu ajada ja uudiseid kuulda, ega niisuguses kohas lehte käinud. Raadiogi tuli alles viimastel aastatel. Toiduks tehti värsket kala - sel ajal oli Järvajões nii palju kalu. Enne jõule, kui jõe algus hakkas kinni külmuma, sai Villy vahel ühe hommikuga paar kotti, mõnikord viis isegi Paide turule. Nii käis pidu kolmanda püha lõunani.

Nelipühade aegu käidi ka sääl, aga siis oli vähem rahvast, sest liigeldi ju jalgsi. Pehmes soos kevadel oli vesi Tudavereja Haviksaare vahel püksivärvlini.

Ükskord Labu Sass läks, võttis Tudavere mäe all kohe püksid jalast ja kepiga selga, aga vahel oli sel ajal ka veel öökülmad.

Veel oli kirme peal. Siis tehti Haaviksaarel tuld ja võeti viina, soojendati varbaid. Päikesetõusuks jõuti Nahkmetsa Rähkmäele, sääl jälle tuli üles, pill mängima, kuni pererahvas üles tõusis. Nii käidi külas kaks korda aastas.