Elvine Masso-Veieri mälestusi Laupa mõisast
Elvine Masso-Veier on sündinud 1902 aastal Jändja külas
Minu ema jutustusest. Tema neiupõlvenimi oli Rodendau,ta oli sündinud 1868 aastal. Noorena õppis Jändja külakoolis, hiljem ühe talve saksa õppekeelega Türil käsitöökoolis. Ema oli noores eas ilusa lauluhäälega, laulis koos venna Mihkliga Jändja noorte segakooris, mida juhendas õpetaja Kuldkepp.
Üks tolle aja suuremaid sündmusi oli noore Laupa paruni pulmad, kes läks Kabala mõisa koduväiks.
Pumad olnud vägevad, sinna oli kutsutud ka Jändja laulukoor. Suures mõisas olnud kutsutud külalistele kaetud laud suures peretoas ja valitseja juures söönud lauljad, töölised, kandimehed ja moonakad. Esimese toiduna pakutud hernesuppi, teisena hautatud loomaliha, kolmandana õunasuppi.
Minu varasemaid kokkupuuteid sakstega
Mul oli aastaid kaheksa või kümme , kui olin suviti koduhoidjaks jäetud ja mulle kui lapsele oli jäetud jõukohaseid töid. Tookord rohisin aias peenraid, kui õue ilmus ratsanik. Ehmusin kangesti, aga kogusin end peagi ja läksin külalisele vastu. Külaline polnud keegi muu kui Laupa parun Taube.
Tema sooviks oli vaadata meie maja lähedal asuvat kaasikut. Selle kaasiku ilu oli aidanud täiendada ja säilitada minu isa Aadam.Minu mäletamise järgi oli seal alguses võsastik, kus kasvasid lepad, pajud, kadakad ja kased. Tema puhastas seda ala ja tegi sanitaarraiet. Niiviisi säilitati kased ja mõned haavad, maharaiutud puude asemele istutati kevadel mõned kased juurde. Niiviisi kujuneski aastate jooksul välja ilus kultuurpark.
Parun palus mul väravad avada ja sulgeda, sest kaasikusse pääses ainult läbi karjaõue. Jõudnud kaasikusse, peatas ta hobuse, vaatas tükk aega ringi ja siis sõnas: küll see Aadam on sellest võsast ilusa pargi kujundanud.See siin on palju ilusam kui minu oma.Vaatas veel ringi ja väljus teist teed pidi suurele teele välja. Enne ärasõitu võttis ta taskust hõbedast kahekümnekopikalise, ulatas selle mulle ja ütles: „Laps, see on sulle vaevatasuks väravate avamise ja sulgemise eest.“ Niiviisi kordus paruni külaskäik ka hilisematel aastatel. Kaasik hävitati 1953 aastal uute peremeeste poolt, mälestus sellest ilust on aga säilinud.
Mõisatöödel
Ühel varasuvisel päeval, kui olin 12 aastaseks saanud, ütlesin emale, et palun anna mulle pisike korv, ma tahan ka minna mõisa kartuleid panema, raha teenima! Naabri Andres töötab juba teist aastat mõisa põllul, kuigi on alles 13 aastane.
„Püharistike, sa oled ju alles väikene, sind saadetakse koju tagasi“, ütles ema. Aga meie jutt oli lühike.
Tõusin hommikul pool viis üles, sõin, võtsin võileiva ja oma korvikese kaasa ning olingi teel. Tee pikkus mõisa oli 3 kilomeetrit.
Esimese tööpäeva lõpus oli hirmsasti väsinud, aga sellest ei kõssanud ma kellelegi.nii ma töötasin koos täiskasvanudtega mitu päeva, kuni ühel päeval valitseja ütles:“Sina, laps, lähed tänasest päevast kasvuhoonesse kärnerile abiks, see on parunihärra korraldus“ Kärneri juures oli töö muidugi palju kergem. Kasvuhoones oli palju lilli ja 14-15 loorberipuud, mille lehed pidin mina tolmust puhtaks puhastama.Ma töötasin seal üle kahe nädala ja sain 35 kopikat päevas. Teenitud raha eest ostsin endale kingad, kleidiriide ja koolitarbeid.
Järgmised kokkupuuted sakstega
Oli kevad, kodus olid kiireloomulised tööd tehtud, seeme mullas ja hobustelgi vaba aeg.
Nägin, et naabrimehed läksid papivoori.Ka minul tekkis mõte voori minna, seepärast lippasin õhtul naabri poole küsima, kas ma võiks kaasa tulla, kui isa lubab ja hobuse annab. Lubati võtta ja isegi a bistada koorma peale ja mahalaadimisel, sest koorma raskuseks oli 60 puuda.
Veoraha pidin saama endale koolitarvete muretsemiseks, sest sügisel kavatsesin minna kihelkonnakooli.
Pappi veeti Jändja puupapivabrikust Türi paberivabrikusse. Mulle anti vana ja rahulik hobune, kelle etterakendamisega ma ise hakkama sain. Kuna naabri Ottol oli noor ja peru hobune, siis lasti minul alati ees sõita. Nii käisime Türil mitu päeva järjest.
Siis ühel päeval kodupoole sõites tuli meile sakste jahiseltskond vastu, kaasas suur kari koeri.
Ka minul oli koer kaasas. Järsdku hüppas üks mõisa koertest minu koera kallale,siis veel teine ja kolma ja läks lahti igavene koerte märul.Mina koos koera ja vankriredelitega sõitsin kraavi. Redelid jäid köisipidi rataste külge kinni ja lohisesid hobuse järel. Minu hobune pani nelja Türi poole tagasi, naabri hobune kargas üle kraavi orasepõllule. Nähes meie õnnetust pöördus jahiseltskond koos oma koertega tagasi.
Naabrimees sõitis minu hobust püüdma ja kui ta sellega naases, ronisin ka mina kraavist välja. Mu puus valutas, koeral polnud peale lõhkise kõrva midagi viga. Algas sõit kodu poole. Jõudnud mõisani, peatas meid üks mees ja küsis, kust talust me pärit oleme. Nii see päev lõppeski.
Järgmisel päeval ma voori ei läinud, sest isa parandas vankrit. Meie õue ilmus keegi ratsanik ja hakkas isaga rääkima. Seda meest ma tundsin,see oli mõisavalitseja hr. Laube. Parun oli saatnud tema selgitama,kuidas on lood lapse tervisega ja kas oleks vaja mind saata arsti juurde. Samuti oli tal kästud hüvitada vankri parandusega seotud kulutused. Isa vastas, et vanker ongi peaaegu korras. Ka mina ei vajanud arsti, kuigi puus oli sinine ja valurtas.