Juba kahekümnenda sajandi alguses paistsid Venemaa Balti kubermangud silma oma teedevõrgu tihedusega. Kolmekümnendate aastate alguseks tihenes see võrk veelgi. Seepärast tundus juba tolleaegsele Eestimaa elanikule, et Tammsaare kirjeldused Vargamäest tema soosillast ja eraldatusest on midagi erakordset ja haruldast. “Tõde ja õigust” loeti ka Lõõlas õhinaga, imestati tema kangelaste visadust ja karjamaade vesisust. Samal ajal puutusid Lõõlas kesküla kuivade põldude peremehed ja nende lapsed kokku inimestega siitsamast, Lõõlaga piirneva soostiku saarte elanikega, nende lapsed õppisid siinsamas Lõõla ja Vissuvere koolides. Ka oli see siin toosama kirjaniku poolt kuulsaks tehtud Kõrvemaa, ja siinsed soosaared olid veel mitu aastakümmet peale Tammsaare poolt kirjeldatud aega muust maailmast enamgi eraldatud kui romaanis kirjeldatud paigad läinud sajandi lõpul.

Teede puudumine siinses Soosaarestikus polnud juhuse, elanike saamatuse või riigivõimu ükskõiksuse tulemus. Looduslikud tingimused olid kaasaja tehniliste võimaluste jaoks liiga rasked. Saarte ümber kilomeetrite viisi laiuv turbasoo, metsad ja madal Järvajõe luht ei jätnud tolle aja tehnikale võimalusi teede ehitamiseks, kuigi enamus siinseid saari ise oleksid külluses ehitusmaterjali pakkunud. Põhja-lõuna suunalised seljandikud koosnesid enamuses kruusast ja kiviklibust ehk “rähast”, nagu viitab “Rähkmäe” nimetuski.

Siiski, teedevõrk oli siin olemas, aga see oli taliteede võrk, loodud peale külma ja lume saa8bumist hilissügisel, likvideeritav kevadel lume sulamsega. Kasutusaja piiratus tingis neil teedel elava liikluse, nende teede kaudu mitte ainult ei varustatud soosaarte elanikke kõige vajalikuga terveks aastaks, need teed olid ka ühendusteed suurte keskuste vahel, nende kaudu toimetati kohale tähelepandav hulk rahvamajanduse veostest.

Ka siinsed elanikud olid erilised, neile oli elukoha eraldatus vajutanud oma pitseri. Siin rõõmustati alati ja siiralt tulnuka üle, siinne rahvas oli seltsiv ja usaldav. Tavalised olid tihedad perekonnasidemed saarte elanike vahel, abielluti tihti naabersaare poisi või tüdrukuga, avamaa elanikud ei tahtnud tavaliselt siia isolatsioonitingimustesse tulla.

Tänaseks on vähe jäänud tõelisi soosaarlasi, saared isegi pole ammugi enam saared. Soo ja raba on kuivendatud, kasvab mets. Kogu soostikku läbivad mitmesuunalised kruusateed. Neid pidi võib autoga sõita talu õue, mis veel kolmkümmend aastat tagasi oli suviti kättesaadav vaid kääritud püksisäärtega matkaentusiastidele. Kui neisse taludesse on jäänudki mõni endise soosaarlase järeltulija, siis on elektrivalgustus ja mööduvalt teelt kostev auto mürin temast ammugi teinud samasuguse kodaniku, kui avamaadel elavad inimesed.

Minu koolivend Voldemar Selter, keda ma pole siiani pidanud õigeks “takka-metsalaseks” või “soosaarlaseks”, on seda siiski. Hoolimata sellest, et ta ei elanudki noorpõlves päris saarel, vaid n.ö. poolsaarel, kus ühes suunas oli väljapääs enam-vähem alati olemas ja elab juba nelikümmend aastat linnas, on ta meeleldi valmis minu uudishimu rahuldama. “Milleks otsida mõnda takka-metsa inimest, kes teaks vanadest asjadest jutustada? Ma olen ise peaaegu takka-metslane ja tean üht-teist”. Kuulamegi siis teda.

“Minu mälestused sealt takka-metsa kolkast pärinevad minu vanaisa Jaan Selteri juttudest, mida ta minu poisikesepõlves sealsest elust kõneles, aga ka minu enda varajastest kogemustest. Seal soosaarte läheduses elasin oma elu esimesed aastakümned.

Kuidas see Nahkmetsa rahvas suvel välja pääses? Ei kuidagi. Kui nende vanaisa jaanipäeva paiku suri, tuli teda Türile pühitsetud mulda sängitamiseks laiarattalisel heinakärul Vissuvere asundusse toimetada. Kõikjal õõtsus soo ja lainetas vesi. Kui sügis juhtus olema vihmane, oli Nahkmetsa ja Vissuvere asunduse vahel üks selge jääväli, kus segamas olid vaid mõned põõsad ja viletsad kase- või männihakatised. Ühel niisugusel puhul tõi Nahkmetsa Volli terve koorma teri kelguga Vissuvere, kus tema õemees need oma hobusega veskile toimetas. Soo peal oli jää veel hobusega sõitmiseks nõrgavõitu.

Vanasti oli sääl saarte pääl tore elada, sest sood ja rabad olid lagedad. Ainult mõned väikesed männi nässid ja kasevõsud kasvasid, aga saarte pealt oli silmaring näha. Ja neid saari oli väga palju. Suuremad, kus elati, olid Kaasiksaare, Kaitsemetsa, Tõnussaare, Virbsaare, Ahimetsa, Eest-Tudavere ja Taga-Tudavere ja siis edasi juba Harjumaa sisse. Pöiati, Sillaotsa jne. Aga väiksemad, kus ei elatud, oli veel palju rohkem, soo sees kõik pikuti ikka lõuna-põhja suunas. Tudavere taga oli Kübarsaar. Selle taga Kitsesaar, Tudavere-Nahkmetsa vahel Haaviksaar, selle taga Pohlasaar. Ja Nahkmetsa ümber Nairisaar ja Rähkmägi. Selle mäe küljed olid mõnest kohast nii järsud, et ülesse ronides pidi kadakatest ja põõsastest kinni haarama. Ja selle mäe sisu oli eriti isemoodi. Põhjapoolne ots oli ilusad suured paeplaadid nagu üksteise peale laotud. Vanaisagi tõi säält rehetoa ahju lae või kummi katte, nii 6-8 cm paksuse. Ja lõunapoolne osa oli paras jäme kruus. Nii aastatel 1935-1936, kui meie Eest-Tudaverest silda täideti, siis Tudavere Heindri ja Johannes saagisid endi ehitustele palke Kübarsaarest, aga kuuse oksad ja Rähkmäe kruus veeti talgutega silla täiteks.

Teine viletsa väljapääsuga koht oli Virpsaare, tema sai suvel välja ainult Pöiati, Sillaotsa ja Liivamäe juurde ja sedagi hästi kuiva suvega. Muidu sai ka ainult taliteed kasutada. Meilt käis mööda talvel suur talitee. See tuli Saarnakõrvest ja läks Paide. Kui oli kõva külm ja Järvajõgi kinni külmunud, siis sai Kübarsaare tagant otse üle jõe Paliveresse välja. Kui aga jõgi ei kandnud siis tuldi meie saarte alt hommikupoolt ja Miilimäe otsast üle raba Paliveresse välja. Olin alles väike poisipõnn, siis talvel aknast vahtides lugesin vahel korraga kuni 200 hobust ühes vooris, kui hakkasid peale lõunat metsast tulema. Hommikul kell 4 algasid juba metsa minijad, eriti külmadel hommikutel olid regedel tuled peal, taha ree otsale oli löödud plekk, kus põletati heinu ja peeneid raage. Teeäärsed heinakuhjad olid kõik alt kisutud, nagu kitsed oleksid ära kiskunud. Sest kõik metsaveod käisid Paide kaudu. Paidest viidi rongiga, kus vaja. Isegi Türi paberivabriku propsid veeti Paide. Türile polnud talvel võimalik vedada, suveteel olid suured mäed ja nende vahe oli talvel alailma kinni tuisanud.

Ega ka Tõnussaarel see väljas käik suvel suurem asi polnud. Tema sild Tudaveresse oli umbes 1 km. Põhi küll kandis hobust aga igavesed kaikad ja juurikad oli täis ja suurem osa suvest ka vesi vankri rummuni. Tõnussaares kasvatati palju kartuleid, ikka 4-5 hektari. Vahel ei jõutud rohkem harida kui võttis sügisel äästamise alt ülesse, aga kartul kasvas sääl hää. Siis esimese külmaga vedas nad regedel Kalda pere taha karjamaale. Olid sääl paljad, katmata virnad. Säält viinavabriku autod viisid kartulid ära. Aga, kui Tõnussaarel hein Haviksaarest tehtud sai siis viidi pullid 10-12 tükki sinna saarele, säält nad ei pääsenud kuhugi. Ümberringi pehme soo, ja tagasi aeti siis sügisel hilja, kui soo juba kandis.

Tõnussaare Anton oli visa töömees, suure tööga korjas raha ja ehitas Paidesse kaks suurt maja, mis praegu alles. Tema töötegemisest räägiti legende. Tegid naisega kahekesi kogu talutöö, sügisel, kui päevad lühikesed, võetud seal isegi laterna valgusel põllult kartuleid. Need nuumpullid, keda ta Haaviksaares kasvatas, ajas sügisel jalgsi Tallinna tapamajja - aga sinna sai oma 80 kilomeetrit. Ükskord, kui ta oma pullikarjaga Ülemistele tapamajja jõudis, tuli välja, et lihahinnad olid järsku tublisti langenud. Anton keeras pullikarjal otsa ringi ja ajas Tõnussaarde tagasi paremaid hindu ootama.

Huvitavaid jutte räägiti ka Esimese maailmasõja ajast, ka siis, nagu hilisemate sõdade ajalgi oli sõjaväest kõrvalehoidjaid.

Oli nende hulgas ka Nahkmetsa kõige vanem poeg Aleksander, Pöiatist pärinev Labu Sass nagu teda rahvasuus kutsuti. Hiljem oli Nehatu Andrese peremees, Lassi Kustase vend. Nad kõik on Ehrenvertid ja Pöiatist pärit musikaalsest perekonnast, kuulsad mööblimeistrid, tislerid ja orelite tegijad.

Nii siis olid nad mõlemad sõjaväe jooksikud. Kord suvel heinaajal oli urjadnik (selleaegne politsei) läinud Nahkmetsa jooksikuid püüdma, ise paksus univormis ja mõõk ka vööl. Meilt möödudes oli minu onu Eedu pannud üle sooraba jooksu Väljasoole, sääl oli meie rahvas heinal. See koht on meilt otsesihis Nahkmetsa suunas umbes poole vahepeal. Eedu sai sinna, säält oli jälle keegi edasi läinud. See kes Nahkmetsa juures olevale Nairisaarele jõudis, vaadanud, et urjadnik olnud siis Taga-Tudavere Väljamäel higi pühkimas.

Teine juhus olnud selline. Labu Sassil olnud päris pihku jäämine. Oli Kalda pere juurest rabas lõpetanud puskariajamist, kui ametimehed jaol. Labu Sass, riidest lahti, riided mätta alla ja ise praaga tünni praaga sisse. Sel momendil, kui tünni vaadatud, Sass tõmmanud pea praaga alla. Politsei läinud minema, kuid mis sa hing teed märja ja praagaga koos, kui väljas sügisene külmakahu nii –5^o. Sass rääkinud pärast, et nii mõnus soe olnud praaga sees, et kas jää või kogu ööks sinna.

Teine kord jälle Labu Sass olnud Altsaares, urjadnik tuleb juba raba pealt, kuhu sa veel jooksed, ōu rabale näha kui peo peal. Sass jooksnud lakka, aga kui politsei tuppa jõudis, siis Sass viilu otsast august välja ja mööda katust tagumiku peal alla ja metsa.

See oli juba peaaegu Eesti Vabariigi sünni eel ja suure sõja lõpu lähedal. Jõudnud need politsei mehed talvel Nahkmetsa ja saanud ka jooksiku kätte. Sell ajal olid sääl soode ja rabade vahel palju taliteid, sest kõik veosed veeti hobustel. Ametimehed olnud kahekesi, üks neist rohkem ülemus, hakanud oma saagiga siis Paide poole minema, jõudnud Eivere metsa vahele, kui ülemusel häda käes, pannud metsa asjale, sest Nahkmetsas pakutud head ja paremat, noh, kõht ei pidanud sellele kraamile vastu. Väiksem vend läinud siis vangiga edasi ja kui saanud tee käänaku taha, ütelnud jooksikule: “Lase nüüd jalga!”. Ega jooksik last kaht korda öelda, oligi läinud. Paar, kolm pauku õhku saateks ja politsei mehed olid jälle rahus Paide poole marssimas.

Aga ka kultuuriline tegevus käis sääl saarte vahel oma moodi. Igal teisel Jõulupüha õhtuks koguneti Nahkmetsa, siis sood juba kandsid. Oli vahel paarkümmend rege-saani õues. Hobused pandi kõik küüni ja olid peremehe toidul. Rahvas ka toas peolauas, õlled-viinad ees. Üks ruum oli tantsuks. Mindi siit Vissuverest, mindi Altsaarest. Tudaverest, vahel ka Epost. Tuldi ka Viisust, Purdist, Rõõmäelt. Igal pool oli sel ajal noori ja oli koht, kus kokku tuldi. Oma pere rahvas sai ka juttu ajada ja uudiseid kuulda, ega niisuguses kohas lehte käinud. Raadio tuli ka alles viimastel aastatel. Toiduks oli värsket kala iga moodi tehtud. Sest sel ajal oli Järvajões nii palju kalu, et enne jõule, kui jõe algus hakkas kinni külmuma, sai Villy vahel ühe hommikuga paar kotti kala, mõnikord viis isegi Paide turule. Nii käis pidu kolmanda püha lõunani.

Nelipühade aegu käidi ka sääl, aga siis oli vähem rahvast, sest liiklus oli ju siis jalgsi. Pehmes soos kevadel oli vesi Tudavereja Haviksaare vahel püksivärvlini. Ükskord Labu Sass läks, võttis Tudavere mäe all kohe püksid jalast ja kepiga selga, aga vahel oli sel ajal ka veel öökülmad. Veel oli kirme peal. Siis Haaviksaarel tehti tuld ja võeti viina, soendati varbaid ja siis edasi nii, et päikesetõusuks jõuti Nahkmetsa Rähkmäele, sääl jälle tuli üles, pill mängima, kuni pererahvas üles tõusis. Nii kaks korda aastas käidi sääl külas.

Edgar Oltjeri tööde põhjal kirja pannud Toivo Kruusmann