Väätsa mõisnik parun Seidlitz oli nagu enamik saksa soost mõisnikke kirglik jahimees. Jahipidamine polnud mitte ainult lõbu- ja ajaviiteharrastus, vaid esmajoones prestiiži küsimus. Mõisnikul olid head jahimaad, mitmekümnepealine koerafarm vastava talli- ja koerapoisiga. Oli ka üks karupoeg, kes tihti vabalt ringi hulkus ja vahel teeristil istus, selg vastu teeviidaposti. Kuna parunit peeti uhkeks ja kõrgiks meheks, tundsid nii tema kui ka tema karu suurt mõnu sellest, kui talumeeste hobused norskama hakkasid ja lõhkuma kippusid. Karule pakkus ka lõbu lärmav koerakari, kui ta koeratalli aamtalal ronis. Kord aga karu kaotas tasakaalu (oli vist peremehega pidu pidanud) ja kukkus alla, kus koerad ta lõhki kiskusid. Parunil oli karust väga kahju. Oli ju koeri teistelgi parunitel, kuid taltsast karu ei olnud. Selle karupoja tõi  parunile põlise Vissuvere soosaarlase Voldemar Selteri vanaisa, kes sel ajal oli Epus metsatööline ja leidis karupoja sealtkandist.

Väga tülikas oli, et Seidlitzi jahimaad asusid mõisast paarikümne versta taga Saueaugul, kus Väätsa metskonna keskuses kena jahimõis asus. Kui parun soovis oma jahimõisa sõita, pidi ta seda tegema mööda porist Laupa mõisale kuuluvat Lõõla külatänavat pidi. See oli tülikas ja alandav, kuna iga pere juures tuli värav lahti teha ja kinni panna. Kord kui parun jättis Lõõla Arussaares viimase värava kinni panemata. Seda läbi kambriakna näinud Aasu peremees Joosep jooksis parunile järele ja karjus:"Pane, kurat, värav kinni!" See oli parunile liig, aga küla polnud tema oma ja viha Lõõla pärisperemeeste vastu oli võimetu. Oma suures nördimuses lausus kutsarile: "Mina nende kuradi Lõõla saunike väravaid rohkem ei tõsta.

Nii saigi, et XX sajandi algul ehitas parun oma isiklikuks otstarbeks uue tee. See polnud lihtne, kuna suure Epu-Kakerdi soostiku lõunaserv ulatus vahetult Lõõla taludeni välja ja tungis isegi küla maade sisse. Tee tuli ehitada puhtasse samblasohu, kus ei puudunud ka laukad ja õõtsuv luht, mida toitis veega Vissuvere järv.

Tee oli umbes kolm kilomeetrit pikk, tegi ainult kolm käänakut, olles vahepeal täiesti sirge. Tee alla raiuti trassilt hagu ja männijändrikke. Kahele poole kaevati kraavid, nende muld visati hagude peale. Kruusa veeti Vissuvere väljamäelt. Vedu andis kohalikele talumeestele lisasissetulekut.

Tee sai siiski esmaklassiline. Külarahvas rääkis, et pane muna ühest otsast veerema, jõuab teise otsa välja. Ükski võõras sõiduk teele pääseda ei tohtinud. Selleks ehitati tee mõlemasse otsa võimsad lukustatu tõkkepuud, mida külarahvas "vinnapuuks" kutsus. Tee idapoolne ots oli Vissuvere karjamõisa juures, kuhu ehitati ka "vinnavahi" elumaja ja eraldati pisut maad. Tema ülesanne oli paruni tõlla ilmudes "vinna" avamine ja sulgemine. Elamut hakati kutsuma "Kaheraba saunaks". Tee läänepoolset vinna või valdast, mis asus Tuulisilla kõrtsi juures, pidi avama Saueaugus asuv mõisa linnuvaht, kellele sai korraldusi anda ühetraadilise telefoni teel.

"Uuel teel" ei olnud Lõõla talumajanduse suhtes mingit tähtsust. Veovahenditega teele pääsemine oli sooriba, tõkkepuude ja valvurite poolt kindlalt tõkestatud. Aga siiski! Kui Laane Otto esimesena terves ümbruskonnas omale jalgratta ostis, käisid mitmed Lõõla noormehed Otto rattaga "uuel teel" lusti sõitmas. Jalgratas tuli seljas Laanest läbi raba teele kanda. Selle kompenseeris sõitmisest saadud elamus ja teadmine, et parunit sai tüssata.

Peale mõisate likvideerimist jäi tee kasutuseta, isegi taliteena polnud trassil suuremat väärtust, kuna see kippus liialt täis tuiskama ja oli liiga kitsas. Peale 30-ndaid jäi tee kasutult seisma. Äärekraavides vohav võsa tungis peale ja liiklus soikus lõplikult. Praegu on tee koht suures enamuses nähtav.

Lühendatult Edgar Oltjeri uurimusest "Lõõla taluehitisi enne 1940.aastat" VII osa  1984.a.